18.03.2017
Helle-Moonika Helme
Sügisestel kohalikel valimistel kaotavad valimisliidud tähtsuse ning üha suurem roll on erakondlikul maailmavaatel – otsustajatest sõltub, kas sinu kõrvalkorterisse paigutatakse pagulaspere või kas sinu lapse kooli lubatakse sooneutraalsust või omasooiharat eluviisi propageerivat LGBT aktivisti.
Selle aasta sügisel toimuvad kohalikud valimised ning võib juba ette ennustada, et need tulevad mõnevõrra teisiti. Tundub, et isegi haldusreformi isad ja ämmaemandad on juba ette nõutud ning kerges paanikas – kuidas ikkagi minna võidukalt valimistele olukorras, kus varasemad jõujooned on läbi lõigatud nagu Kalevipoja jalad.
Kui niinimetatud kahe tooli seadus, mis lubab ka riigikogu liikmetel kuuluda kohalike omavalitsuste volikokku, pidi tooma parlamendierakondadele kohalikul tasandil valimisvõidu kergemalt, siis nüüd kuuleme järjest rohkem, kuidas isegi Kesk- ja Reformierakond räägivad mingitest ühistest valimisliitudest kodumuru kastmes. Küllap püütakse sellega peita erakondade sisemisi vastuolusid ja tegelikku nõrkust. Vabaerakond on ausam, olles teatanud, et nemad oma nime all välja ei lähe. Mis on ka mõistetav – erakond, kus on enam-vähem 600 liiget, ei suuda oma lipu all omavalitsusi mehitada.
Haldusreformi karuteene valimisliitudele
Kui varem panid väikese valla helgemad pead seljad kokku ja tõepoolest said kohaliku elu edendamisel ka midagi ära teha, siis nüüdseks on haldusreformi tulemusel kokkuklopsitud suured omavalitsused, kus ühe nuka inimesed teise kandi mehi ei tunne, ühtset kogukonda ei moodustu. Millest on kahju, sest tõepoolest – kes teaks kohalikke probleeme paremini kui kohalikud ise. Nüüdseks on kohalik tasand laienenud kümneid kilomeetreid ühes ja teises suunas ning väga raske on valida otsustajate hulka inimesi, kes suudaks hallata kogu territooriumi ning erinevate piirkondade elanike probleeme nii, et kõik rahul oleksid.
Ja siin tulebki mängu poliitilise vastutuse mõõde. Varasemates väikestes omavalitsustes tähendas poliitiline vastutus muuhulgas seda, et vallamajas tehtud valede otsuste puhul võis otsustajale külavahel ka kurja näoga otsa vaadata, paar krõbedat sõna öelda ning seeläbi sai kantud mingigi poliitiline vastutus. Seevastu uutes suurtes omavalitsustes ei saa ühe ääremaa Mati minna teisest nurgast valitud Paulile ütlema, et sa, siga, keerasid igavese käki kokku! Mati ei pruugi Pauli tundagi, rääkimata sellest, et oleks teda valinud. Ja nii jääbki kohalik poliitiline vastutus võtmata. Lipsustatud otsustajad löövad kaugetes vallakeskustes klaase kokku ja rõõmustavad – näe, küll me tegime hea otsuse, kõik on rahul…
Eriti segaseks lähevad asjalood siis, kui ühte valimisliitu klopsitakse kokku riigikogu erakonnad ja kohalikud tegijad. Varem või hiljem lähevad nad seal omavahel purelema. Rääkimata poliitilise vastutuse võtmisest, sest mida kirjum on seltskond, seda rohkem on otsad vees. Teame ju korruptsiooniskandaale, kus kõik näitavad kõigile näpuga, aga süüdi ei jää keegi. Seejärel teevad korruptandid uue valimisliidu ja sõit jätkub sama hooga. Kohalikud teed on aga ikka lahti lükkamata, koolid pannakse kinni ja postkontorid suletakse. Haldusreformi tulemusel tekkinud suurtes omavalitsustes on mõistagi ka jagamiseks rohkem raha ning seeläbi oht anonüümseks korruptsiooniks veelgi suurem.
Seega ei seisa sügisestel kohalikel valimistel ainult otsustajaks tahtjad valiku ees, kuidas edasi? Sama küsimuse peavad endale esitama ka valijad. Mõelgem, missuguse jõu saab seekord 5000 elanikuga omavalitsuses valija hääl, juhul kui valija teeb õige otsuse!
Oktoobris 2017 ei saa valimiskasti juures enam otsustada pelgalt selle järgi, kes mida kohapeal ära on teinud, sest sõna „kohalik“ on omandanud uue tähenduse. Otsustusprotsessid on koondunud suurematesse keskustesse ja muutunud anonüümsemaks. Valija peab otsustama, kas anda oma hääl kellelegi, keda ta ei tunne ega ole kunagi näinudki, või tuleks valida omakandimeest, kel pole lootustki volikokku saada, sest suurte keskuste hääl saab otsustavaks. Või tuleks hoopis eelistada kedagi erakondade nimekirjast. Midagi pole teha, nii vastumeelne, kui see kogukondlikult mõtlevale inimesele ka ei ole (aga toimivad kogukonnad lõhuti haldusreformiga ära), on seekord mõistlik teha valik erakondade vahel. See on ainus, mis tagab, et valija saab ligilähedaseltki seda, mida loodab. Ja tagab ka, et ei hakka saama seda, mida ei taha.
Globaalsed kriisid jõuavad külasse
Praeguses keerulises ja muutuvas maailmas on üks asi, mida varem pole ehk nii palju hoomatud – ka kohalikel valimistel tuleb valida maailmavaadet! Globaalsed kriisid on jõudmas alevitesse ja küladesse, otsustajatest sõltub, kas sinu kõrvalkorterisse paigutatakse pagulaspere või kas sinu lapse kooli lubatakse sooneutraalsust või omasooiharat eluviisi propageerivat LGBT (lesbi, gei bi, trans) aktivisti. Kohalikule tasandile jõuavad läbi riigihangete ka otsused selle kohta, kes ehitavad meie teid ja koolimaju. Kas seda teevad meie oma ehitusettevõtjad või läbi uute eurodirektiivide võimaluse saanud sakslased, poolakad, prantslased, soomlased?
Kohalikest valimistest sõltub, mis jõujooned hakkavad domineerima riigikogu valimistel. Ja sellest omakorda sõltub, kes hakkab meie riigi ja rahva eest kõnelema uuenenud maailmas. Kas valime inimesi, kes tahavad ning suudavad kaitsta meie keelt ja kultuuri pealetungiva hävingu eest või valime alaüritajaid, kes on nõus kõigega, mis otsustatakse allakäivas ja moraalselt mandunud Euroopas. Seetõttu tasub juba kohalikel valimistel eelistada erakonda, kes on tahteline seisma oma inimeste eest ja võõraste mõjude vastu. Sest olgem ausad, me ei saa enam lubada eestlastest ülesõitmist nii kohalikul, riigikogu kui ka Euroopa tasandil. Praegu on Eestis ainult üks erakond, kes mõtleb eestlase peale ja annab endale aru, et ainult oma kodumaal jõuka ja iseseisvana toime tulev eesti rahvas on meie omariikluse pant.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainukesena vastu hakanud otsustele ja plaanidele, millega hävitatakse Eesti maad ja rahvast ning mida inimesed ei toeta. Olgu selleks siis pagulaskvoodid, kooseluseadus, Rail Baltic või piirileping, millega antakse ära 5,2% riigi territooriumist. Me oleme juba piisavalt näidanud, et meil on selgroogu seista oma rahva eest, isegi kui meid on püütud parketi alla lükata. Kui aga parketi alla koguneb piisavalt palju meie moodi mõtlejaid ja meie toetajaid, siis ennustan, et lõpuks kolib ka parkett meie poole üle. Kohalikud valimised on esimene pikk samm selles suunas, kuhu Eesti peaks oma pilgu pöörama. See suund on tugev rahvusriik, kus ei ole häbi olla eestlane. Kus eurodirektiivide ja võõraste huvide eelistamine peab lõppema. Kus kõik innovatiivsed lahendused teenivad rahvuslikke huve, kus eestlaste arv hakkab kasvama, sest tunneme end rahvana turvaliselt. Teeme Eesti taas suureks!
UU