Kuis mingi tühistatud mees veel häälitseda julgeb?

Eesti Ekspressi valimistoimkond kritiseerib oma „Sahinate“ rubriigis tavakohaselt EKRE-t. Midagi päris uut ei öelda, aga üks asi pani mind mõtlema küll. Just see fraas: „Partei propagandatöötaja Ivan Makarov kirjutas…“.

Hakkasin kohe mõtlema, et kas öeldu on minu suhtes ikka õiglane. Otseselt muidugi ei pea see paika, sest minu tööandjaks on riik ehk Riigikogu kantselei, kuna olen Riigikogu aseesimehe abi. Veel olen Tallinna linnavolikogu asendusliige ja haridus- ja kultuurikomisjoni aseesimees, nii et valijate, mitte erakonna palgal. Astusin EKRE-sse vaid mõned kuud tagasi ja ise maksin partei kassasse kaks liikmemaksu – 2022. ja 2023. aasta eest.

Kirjutan lugusid erakonna väljaandele Uued Uudised, aga honorarivabalt. Kirjutan päevas ühe või viis lugu – tasu on sama suur, kui ei kirjutaks mitte ühtegi: null. Ei ole ei toimetaja ega mingi muu asjapulk. Kirjutan alati oma nime kõigile oma lugudele alla, nii et toimetuse ega erakonna nimel ei esine.

Kas mind võib nimetada „partei propagandatöötajaks“? Ma ei ole jurist, aga mulle siiski tundub, et ei tasuks. See oleks nagu EKRE kontorisse, kus ma pole kunagi elus käinudki, tasuta pitsa tooja nimetamine partei pizzaiolo’ks. Sest töövahendid (kompuuter, internet, laud, tool, ruum, küte, elekter jne) on minu enda oma, mul ei ole kusagil ei kabinetti ega partei poolt võimaldatud töölauda ega kohvimasinat.

Avaldan omaenda mõtteid ja hinnanguid, mis sõltuvad minu maailmavaatest, see aga on kahtlemata konservatiivne. Seepärast esinengi üks kord nädalas Objektiivis ja piiramatult UU-s, 24/7. Sest minu kui professionaali jaoks on see põnev tegevus.

Teatud mõttes on Eesti Ekspressil siiski õigus: minu tegevus toetab tihtipeale EKRE-t, kuid ma olen korduvalt kirjutanud positiivselt ka näiteks Isamaast, kuni Isamaa läks sobingule sotsiaaldemokraatidega, kes on meie eesti mudeli puhul ühiskonna, majanduse, kultuuri, riikluse, rahvastiku ja terve mõistuse korrosioon.

Olen mõned korrad kaitsnud ka EKRE-t ülekohtuste rünnakute eest veel siis, kui kirjutasin veel Postimehele. Seepeale punnitas mind silmaotsaski mitte sallinud Mart Ummelas oma kuulsas Tallinna Televisiooni „Meedia keskpunktis“ imestunud silmi ja tunnustas mind, andes ühtlasi ka mõista, et see on minu kui ajakirjaniku jaoks ohtlik. Eks ta ise oli kogenud seda, mida tähendab kalduda riigimeedias teatud pealiinist. Ei aidanud isegi tema vaieldamatud teened, põhimõttelisus, ausus, andekus, erakordsus – lendas välja ja koheldi edaspidi kui vaenlast.

Mardil oligi minu suhtes õigus, aga tema kahjuks seda oma silmaga ei näinud.

Eesti Ekspressi sõltumatud ja erapooletud ajakirjanikud („propagandatöötajal“ pole õigust nimetada neid kolleegideks) võiksid endalt küsida, et kuidas siis saaks jätkata loomingulist tööd ajakirjanikuna päris priskelt tunnustatud, aga siis tühistatud kirjutaja?

Kas peaksin kirjutama sahtlisse? Kolima foorumitesse, nagu kunagine Õhtulehe ajakirjanik ja Riigikogu liige J.B.? Mul on mida öelda ja ma oskan seda teha. Miks peaksin sellest loobuma?

Facebook? Olen üritanud, saavutasin päris suure loetavuse, aga sain lõpuks blokeeringu, ilma igasuguste hoiatuste ja pretensioonideta. Nüüd jagan ainult oma lugude UU linke, aga olen mitmekordsete filtrite all, nii et 3000 päris hoolikalt valitud sõbrast näeb minu postitusi parimal juhul iga kümnes. Üks kasutaja sai minu nime mainimise eest kahes täiesti süütus lühikommentaris kaks kolmekümnepäevast blokki. Aga eks te teate seda, siinne FB on ju aastaid teie modereerida.

Mida peaksid tegema inimesed, keda teie süsteem on tühistanud (loe: loominguinimestena mõrvanud) – suured lauljad, poliitikud, „kolleegid“?

Mul on hea meel, et saan demonstreerida oma loogikat ja töötada huvitavate allikatega sellises väljaandes, nagu Uued Uudised. Kui juba endine Edasi juht kirjutab kolumne, endine Kirjanike liidu partorg õpetab rahvale ausust ja demokraatiat, endine Rahva Hääle peatoimetaja manipuleerib riigiga ja avaldab oma bõliinasid – miks siis endine pioneer ei tohi väljendada oma seisukohti?

Kõik me oleme praegu propagandistid. Mina propageerin näiteks Eesti riikluse ja iseseisvuse säilimist. Ja seda saan teha ainult ühes eesti väljaandes.

Kas pole kummaline? Mingi russ on Eesti keele ja rahvusriigi eest väljas.

Aga teie?

Ivan Makarov