Olles haridusjuht soovin ma täna rääkida alusharidusest. Selle tähtsusest räägitakse Eestis palju pidupäevadel, dokumentides ja ilusates poliitilistes kõnedes. Räägitakse, et just lapsed on meie tulevik ning alusharidus on kogu haridussüsteemi vundament. Kahjuks see jääbki vaid rääkimiseks ja peale pidulikke hetki jätkub ellujäämise baaskursus hariduses Eesti moodi.
Kui haridus ning sealhulgas alusharidus oleks päriselt riigi prioriteet, ei oleks meil täna nii suurt puudust õpetajatest ega tugispetsialistidest. Ei oleks olukorda, kus õpetajad töötavad ülekoormuse piiril ning omavalitsused peavad üha kasvavate kohustustega toime tulema ilma piisava riikliku toeta. Tõde on see, et riik on aastaid lükanud vastutust kohalikele omavalitsustele, kuid jätnud katmata vajaliku baasrahastuse. Kohustused ilma rahastuseta – riik ei tohi jääda lootma inimeste õhinapõhisusele. Selline poliitika ei ole jätkusuutlik.
Alushariduse tegelikku mõju lapse arengule alahinnatakse. Arengupsühholoogiat tundvad inimesed teavad, et just lasteaiaeas kujunevad välja paljud põhimõtted, hoiakud ja väärtused, mis saadavad inimest kogu tema elu. Just siis kujunevad välja turvatunne, enesehinnang, oskus teistega arvestada, vastutustunne, moraalitaju ning arusaam sellest, kes ma olen ja kuhu ma kuulun. Just siis õpitakse suhtlema, austama teisi, tunnetama oma rahvuslikku kuuluvust ning eristama õiget valest.
Ja kui me täna Eesti ühiskonnale otsa vaatame, siis näeme, et just nende samade teemadega oleme me hädas. Me näeme usaldamatust, vastandumist, võõrandumist, kartust väljendada oma mõtteid ja vaielda selleks, et leida parim lahendus. Me tegeleme tagajärgedega või mis veel hullem, tihti vaid räägime tagajärgedest, kuid ei tegele põhjustega.
Meie praegusel valitsusel kulub liiga palju energiat eneseupitamisele ja poliitiliste ambitsioonide rahuldamisele, liiga vähe sellele, kuidas tagada meie laste, meie perede, meie oma inimeste elementaarsed vajadused. Meie riigis voolavad asjad omavoolu ja raha, mida on … palju, voolab piiri taha ning riigis puudub strateegiline plaan või teadmine, kuidas eesmärkideni jõuda.
Me ei vaja Eestis mitte lihtsalt rohkem lasteaiakohti, koole või õpetajaid. Eesti vajab strateegilist plaani mitte ainult kaitseministeeriumist, vaid ka haridusministeeriumist, sest kõige suurem väärtus ja kaitse meie riigile on meie oma inimesed, kes oma teadmiste, eeskuju, moraalse kompassi ja väärtushinnangutega aitavad kasvatada eestimeelseid, eestikeelseid ja oma riigist hoolivaid noori.
Kui me tahame, et Eesti jääks püsima eestikeelse rahvusriigina, siis ei saa me hariduspoliitikas alustada põhikoolist ega gümnaasiumist. Me peame alustama lasteaiast. Seal pannakse alus kogu edasisele inimese arengule. Seal rajatakse vundament, millele ehitatakse üles inimese teadmised, väärtused ja identiteet.
Riik, kes ei väärtusta oma alusharidust, ei väärtusta tegelikult ka oma lapsi ja tulevikku. Kuidas sellest olukorrast välja tulla? Minul on üks lahendus – see on muidugi EKRE, sest ainult EKRE on öelnud välja, et iga euro, mille me paneme haridusesse oma laste jaoks, ei ole mitte kulu, vaid väärtuslik investeering.
Külli Lumi, EKRE Lääneranna osakond