06.11.2020
Issanda loomaaed Babyloni tänavatel.
“Inimene on bioloogiline ja sotsiaalne loom, selles ei ole kahtlustki. Need on kaks peamist tungi, mis motiveerivad meid elama, edasi püüdlema ja mitte alla andma, kui on raskeid hetki. Kui ma ise ei saa oma töö ja vaeva vilju nautida, siis loodan ja tunnen vähemalt rõõmu, et minu lastel ning lastelastel läheb elus paremini. Nendel hetkedel saame ka muidugi tuge vaimsetest õpetustest, mis aitavad kaasa meie arengule inimesena kui tervikliku isiksusena.
Viimase sajandi jooksul oleme aga näinud kuidas näiteks kommunistlik ideoloogia püüdis praktikas neile loodusseadustele vastu astuda ja asus arendama „uut inimest“ – kes tunnistaks ülimana vaid riigi (absurdseid) eesmärke ning nõustuks, et nii soojätkamine kui kogukondliku elu arendamine, kõik on vaid sellele alluv nipet-näpet. Tehnika ja ideoloogia progress võimaldavad seda kõike kenasti automatiseerida ning inimese roll kahaneb.
Ja tulemused olid üsnagi „efektiivsed“ – segadust suudeti külvata igal kontinendil. Paigus, kus aastatuhandeid on olnud väga orgaaniline arusaam elust ning selle kulgemiseks vajalikest tingimustest, valitses kaos, mis vajab korralikuks taastumiseks – kui see õnnestub – põlvkondi.
Sellele vastati teiselt poolt rinnet pisut erinevalt. Valiti otsese jõu taktika asemal pisut subtiilsemad meetmed – inimestele pakuti vabadust, meelitati kohustuste kadumisega, sisendati soovi nõuda kõikvõimalikke (samamoodi absurdseid) õigusi ning tarbida.
Ka see strateegia leidis omale viljaka pinnase – milleks olla abielus, hoolitseda pere eest ja kasvatada lapsi kui on võimalik karistamatult ringi laaberdada, lükata oma vastutus mingite formaalsete asutuste kaela, kes seda siis oma ideoloogilist äranägemist järgides teevad? Milleks karskus ja tervise eest hoolitsemine, kui saab ennast pilve tõmmata või kuskil rentslis sodiks süstida? Sedasorti lähenemine lõi samuti pildi silme eest kirjuks.
Kumbki neist ei võitnud aga õnneks kogu mängu, sest elu on tugevam kui mistahes ideoloogia. Reaktsioonina jõuga haaramisele, hakkab inimene oma ressurssi efektiivsemalt kasutama, muutub leidlikuks, valvsamaks. Mängib võib-olla rituaale kaasa, kuid ei ole oma vaimu kaotanud.
Antisotsiaalsete praktikate tolereerimine ja moraalinormide „suhteliseks-muutmine“ tekitab paljudes lõdva oleku, kuid teisalt märkavad terasemad selles sootsiumis, et midagi on mäda ning selline olek käib ellujäämiseks vajaliku moraaliraamistiku püsimisele risti-vastu ja on võimalik kogukondi mobiliseerida, normaalsuse juurde naasma.
Praegusel hetkel on tunne, et need kaks halba „luuserit“ on omavahel käed löönud. Mängitakse näiliselt „pehmet mängu“, aga kes kaasa mängida ei taha, võetakse raudsete pihtide vahele. Näiteks perekond kui institutsioon. Kui mõni organisatsioon/isik püüabki sel teemal konstruktiivselt rääkida, siis on tegu „konservatiivse/natsistliku/rassistliku/diskrimineeriva vihkamispropagandaga“, mille peale käivitatakse nõiajaht ja antakse turmtuld. Kuulirahe varjus pudeneb mokaotsast, et iseenesestmõistetavalt on antud küsimus ise ju ammust ajast päevakorrast väljas, sest kõik on niikuinii selge.
Samas on peavoolumeedia täis subtiilset või robustsemat homopropagandat ning perekonna institutsiooni lammutavaid üllitisi, mille eesmärk on õõnestada meie bioloogilist ja sotsiaalset normaliteeti. Ning see „niikuinii selge“ seltskond on täis mustendavat viha (loodetavasti polnud värvi mainimine liiga rassistlik) kõigi nende arvamust mitte jagavate isikute vastu.
Käitutakse a la – milleks üldse pere, see on ju ajaloo prügikasti visatud relikt; me oma kutiga maksame mingile Kolmanda maailma surrogaadile „teenuse“ eest (ent samas halatakse, et ei tohiks LGBT, feministe ega teisi instrumentaliseerida); kui „kaup“ on käes siis programmeerime uued ilmakodanikud nagu robotid – et oskaks hiina keelt, oleks liberastsete vaadetega jne. Kui see pole tagasiminek inimest välja juurida püüdvasse asotsiaalsesse progressimüüdi ajastusse, siis mis see on?”
Mailis Tulva