20.06.2022
Jordan Peterson
Leidub usaldusväärseid tõendeid, et mitmed iidsed ühiskonnad ohverdasid jumalatele oma lapsi. Foiniiklaste kolooniates Kartaagos, Sitsiilias, Sardiinias ja Maltal tapsid lapsevanemad oma järglasi, lootes, et jumalad kuulevad nende häält ja õnnistavad neid. See tekitab meis õigustatult jälestust, ent vahel tekib siiski küsimus, kas me ise ei tegele oma laste ohverdamisega rohkem, kui endale tunnistada tahame, kirjutab Kanada psühholoog ja kultuurikriitik Jordan Peterson The Telegraphis.
Juhtusin ühel päeval nägema videod, milles keegi Ameerika kirurg uhkustas, kuidas ta on teinud enam kui 3000 rinnaeemaldusoperatsiooni noortele naistele, kes olid valmis maksma n-ö soovahetusoperatsiooni eest. Segaduses isikud, kellele on tekitatud arusaam, nagu oleks võimalik teismeea emotsionaalseid katsetusi n-ö ravida ja nagu saabuks „soovahetuse“ julmale praktikale alludes igavene õnn.
Tegemist on tõepoolest väga julma praktikaga – protsessiga, mis sageli ei sisalda mitte ainult eelpool nimetatud masektoomiat, vaid ka teisi kohutavaid kirurgilisi protseduure: orhietoomiat (teisisõnu kastreerimist), emaka eemaldamist, käsivarrelihaste rikkumist n-ö peenise valmistamiseks jne. Tekib küsimus, mis on saanud iidsest arstikunsti põhimõttest primum non nocere – eelkõige ärgu tehtagu kahju?
Hippokratese vanne on asendunud luuluga, uskumusega, et lapse puberteeti blokeerides ja teda siis kirurgiliselt mutileerides teeme me midagi, mis toetab lapse õigusi. Väidetavalt on lapse soo otsustamisel kõige olulisemad tema tunded ja igasugused katsed selle vaidlustamiseks viivad lapse enesetapuni. Paraku on tegemist tõsiste valedega.
Ka paljud psühholoogid on allunud sellele grupimõtlemisele. Ameerika Psühholoogidel Liit on välja andnud juhised transsooliste ja mittekonformistlike inimeste toetamiseks. Juhised oleks justkui marksistide kirjutatud ideoloogiline doktriin, mis ühtlasi paistab olevat loodud teraapiapraktika õõnestamiseks ja hävitamiseks. Neist juhistest on aga murettekitava kiirusega saanud midagi karistusseadustiku sarnast, mis kirjutavad ette, mida üks psühholoog või nõustaja oma kliendile öelda tohib.
Terapeudi ülesandeks – ükskõik kas Ameerikas, Suurbritannias või kusagil mujal – ei ole „kinnitada“ (või siis eitada) kellegi identiteeti. Inimesed tulevad terapeudi juurde enamasti pärast pikka ja rasket kaalumist, kuna nad on hädas ja/või segaduses. Terapeudi ülesandeks on kuulata, esitada küsimusi ja tegutseda ülima ettevaatlikkusega, andmata mingit odavat nõu, eeldamata, et on olemas mingid eelteadmised konkreetse inimese õigeks raviks. 18-aastasele neiule, kes vahel tunneb end pigem mehelikuna, ei ole mingil juhul õige kinnitada, et nii ongi ja et ta vajab lõikust. Selle asemel tuleks tegeleda nädalaid, vahel isegi kuid ja aastaid inimese kuulamisega, läheneda asjale ülima ettevaalikusega ja aidata tal saavutada mingisugunegi arusaam iseenda arengust ja saatusest.
Ameerika Psühholoogide Liit (APA) on organisatsioon, mis paneb paika normid ja ideaalid kõige rahvarohkemas demokraatlikus riigis ja sealt levivad need ka teistesse Lääne riikidesse. Mõned neist normidest on tõeliselt õõvastavad: „Psühholoogid mõistavad, et sugu on mittebinaarne konstruktsioon, mis võimaldab erinevate sooidentiteetide olemasolu ja et inimese sooline identiteet ei pruugi ühtida sünnihetkel määratud sooga.“
Psühholoogiliselt on ümberlükkamatu tõsiasi, et teatud väike osa mehi on emotsionaalselt sarnased naistele, samamoodi on väike osa naisi mehelike joontega. Ent see ei tohiks siiski muuta viisi, kuidas mõõdavad inimese sugu objektiivselt professionaalid.
Kunagi lähtusid psühholoogid igasuguse mõõtmise alusena usaldusväärsetest ja standardsetest tavadest. Ent kõik see lendab aknast välja kohe, kui hakatakse rääkima soost ja sellega seotud imedest, mis on täiesti subjektiivselt defineeritud, samuti on niisugune suhtumine vastuolus kõigi varasemate standarditega. Tunded on kõige tähtsamad. Eriti kui sa oled 15-aastane ja teed läbi operatsiooni, mis võtab sult võimaluse saada lapsi. Seda kõike sageli selleks, et edendada kellegi teise moraalset üleolekutunnet või iseendale omistatud kaastunnet.
APA juhised ütlevad: „Psühholoogid mõistavad vajadust edendada sotsiaalseid muutusi, mis vähendavad häbimärgistamise negatiivset mõju transsooliste ja mittekonfromistlike inimeste tervisele ja heaolule.“ Neid juhiseid küsimuse alla seada ei ole kuigi kasulik. Sest, kui sa ei ole aktivist, tuleb sul hoolega valvata oma seljatagust. Tekib küsimus, mis peaks olema aluseks minu kui terapeudi tegevusele ja minu kliendi ootustele? Vastus: mida iganes aktivistid oma kapriise järgides oluliseks peavad. Seda tasub meeles pidada ka kohtu ees seistes.
Tunnen üha suuremat häbi olla kliiniline psühholoog selles argpükside ja selgrootute kolleegide seltskonnas. Ent vähemalt saan ma öelda 20 aasta pärast, mil me loodetavasti seda kohutavat sotsiaalset eksperimenti kahetsema hakkame: mina ütlesin meie laste ohverdamise nõudele ei.
Ma ei saa olla nõus sellega, mida tehakse. Ma ei saa lähtuda psühholoogia uutest doktriinidest. Ma leian, et kõik arstid ja nn spetsialistid, kes tormavad noori inimesi steriliseerima, mutileerima ja läbimõtlematute, ohtlike, eksperimentaalsete protseduuridega kahjustama, ületavad väga selgelt primum non nocere printsiipi ja teevad ilmselgelt halba.
Kui peidame pea liiva alla, siis jätkub lugematute õnnetute noorte steriliseerimine, nende seksuaalsete funktsioonide hävitamine, hormonaalsete probleemide kuhjumine. Me peame rääkima neist ohtudest, aga ka ohtudest, mis kaasnevad haridussüsteemi indoktrineerimisega sellesama filosoofiaga, millest võrsusid APA juhised ja soovahetuslõikuste äri. Sellest sõltub meie rahu ja heaolu.
Oleme liikunud ideoloogilistest arusaamadest aktiivse pahatahtlikkuse vetesse ja mitmekordistame oma patte, nimetades oma õõvastavat käitumist „kaastundeks“. Tule taevas appi! Tõsiselt.
Jordan Peterson
kultuurikriitik
kliiniline psüholoog