Üks umbes 30-aastaste seltskond arutab ühistranspordis kultuuriuudiseid, sealhulgas arutletakse hetkel etenduvate teatri- ja kinotükkide üle. Üks neist lausub prohvetlikud sõnad: “Tänapäeval ei tea teatrisse minnes kunagi, mida seal näed. Isegi kui on klassiku tükk, võib see olla kellegi omamoodi arusaam, teistmoodi tõlgendus, mis keerab kõik pea peale.”
Nii ta on. Pärast seda, kui ERR pidas õigeks aastavahetuse etenduseks transsooliste mürglit ja ERM mingit lamedat “uuskunsti”, ei tea enam keegi, mis sind vanas ausas teatris oodata võib.
See ei tundu enam eesti kultuur olevat. Igal pool, olgu see teater, film, maalikunst või midagi veel, peetakse nüüd õigeks seda, mis purustab midagi ja peab tingimata šokeerima; teisalt tehakse muudatusi seetõttu, et senine esitlus solvas kedagi õrnahingelist.
Selle tulemusel voolab eesti kultuurimaastikule kultuurimarksismi solk. Luule olevat see, kui Sveta tahab kümne mustaga k…da…
Paljud, eriti vanemad inimesed on loobunud teatris või kunstinäitustel käimast, sest vähemalt 50:50 on kindel, et leiad eest “uustõlgenduse”. Muidugi kaotab pseudokultuur sellest piletiraha ja peab oma loomingu vorpimiseks riigilt raha lunima ning pahandama, kui seda ei anta. Aga miks peakski? Kultuuris peaks olema reegel, et enne riigitoetuse saamist pead veidigi tõestama, et sinu looming müüb, kasvõi odavalt, aga huvi peaks olema – riik ei tohi rahastada “junne purgis”.
Muidugi tuleb peale uusi põlvkondi, keda oksendamaajav “kultuur” huvitabki. Aga kunagi hääbub see nagunii kultuuritusse.
See, mida pakutakse eesti kultuurina, kaotab vaatajat ja lugejat. Nii kirjutab meedia: “”Säärane mulk“ on oskamatu, laisk ja vaatajat mitte austav film. „Säärase mulgi“ lõpplahendus on ilmselge juba filmi esimeses veerandis, mistõttu on ülejäänud film lihtsalt kui jalutuskäik vabaõhumuuseumisse.”
Külauudised kirjutab: “Brigitte Susanne Hundi jõuluvideoga tuntuks saanud Visit South Estonia on tulnud välja uue humoorika kampaaniaga „Usun Andrust“, mis kutsub Lõuna-Eestisse spordipuhkust veetma. Kampaania reklaamnäoks on armastatud näitleja Andrus Vaarik. Kampaania kirjelduses seisab: „Iga eestlane vajab Andrust, keda uskuda. See on meie sünniõigus. Ja kuigi me oleme varem kõrvetada saanud, ei ole me lõpetanud uue Andruse otsimist.“
Andrus Vaarik ei ole juba ammu enam “armastatud näitleja”, ta on ehtne kultuurimarksist, pigem maadam kui normaalne inimene. Poliitikas on ta sotside juures ka verbaalse kõhulahtisuse käes vaevelnud. Näitleja, kes vastandab ennast konservatiivsele ühiskonnaosale, ei ole “armastatud”.
Mida rohkem eesti kultuuri mingiks pseudo- või alternatiivkunstiks muudetakse või mida rohkem ta rahvusvahelistub (muutub võukideoloogiliseks), seda vähem ta kutsub (ja müüb) ning seda rohkem küsib ta riigilt raha. Praegu on järjest vähem seda, kuhu eestlasel minna ja mida vaadata, isegi okupatsioonide muuseum Vabamu on Marxi mausoleumiks muudetud. Marksistlikul kosmopoliidil on just asjad paremaks läinud.
Uued Uudised