27.04.2023
Kumu tahab endale kunstitühistaja kuulsust. Pilt on illustratiivne.
Kogu läänemaailmas on uusmarksism asunud inimkonna kunsti ja kultuuri endale ideoloogiliselt sobivamaks muutma ja Eestis on selle eestvedajaks vana hea Kumu, kes korra juba sattus skandaali, kui hakkas kunstnike “rassistlikke” teoseid ümber nimetama. Seekord ollakse sama tegemas rohehulluses.
BNS vahendab: “Kumu kunstimuuseumis avatav näitus „Kunst antropotseeni ajastul“ uurib kunsti võimalusi keskkonnakriisi ajajärgul. Seni suurim kunsti ja keskkonna suhteid vaatlev näitus Eestis koondub kolme telje ümber: Eesti kunstiajaloo ümbermõtestamine ökokriitilisest vaatenurgast, nüüdiskunsti võimalused keskkonnakriisiga tegelemiseks ja muuseumi rohepööre.”
“Eesti kunstiajaloo ümbermõtestamine ökokriitilisest vaatenurgast” ajab hirmu peale – mingid poliitkomissarid hakkavad taas “teadma”, mida kunstnik maalides mõtles, ja tavaliselt “uusmõtles” too ikka hetkel valitseva ideoloogia järgi.
“Avastasime /…/ uusi vaatenurki hästi tuntud töödele. /…/ …rohelisemal kunstiajalool on mõtet ainult siis, kui teha seda piisavalt ambitsioonikalt, /…/ Aina kiirenevad kliimamuutused vajavad mitte ainult tehnoloogilisi ja poliitilisi lahendusi, vaid esitavad väljakutse ka inimeste käitumisele ning panevad proovile eetilised tõekspidamised ja kujutlusvõime,” kirjutatakse uudises.
Kui see pole ajupesu kirjeldus, siis mis see on? Kumussse mineja võib kindel olla, et tema ajusid hakatakse “rohepöörama”.
Järgneb “Näituseruumis paiknevad infosildid kutsuvad külastajat märkama nii rohepöörde võimalusi” ja “informatiivne ja inspireeriv tööriist, mis annab praktilisi nõuandeid jätkusuutliku näituse tegemiseks koos Eesti konteksti arvestava süsinikuheite kalkulaatoriga.”
Lihtsamalt välja öeldes: Kumu on taas asunud kunstiajalugu ümber kirjutama, nagu nende vaimne isa Karl Marx paika on pannud. Taas leidub seltskond tegelasi, et nemad on “õiged” ja teavad, mida nüüdseks kadunud inimesed oma teostega mõtlesid.
Siinkohal meenub kaks lugu. Nõukogude ajal kirjutati “Tõe ja õiguse” kohta, et Andrese linna lahkunud lapsed teadsid südames, et taludel pole tulevikku ning see kuulub kolhoosidele. Ega Kumu “tühistajate mõttelaad sellest suurt erine, nemadki leiavad, et juba vanadel aegadel nähti rohepöörde vajadust.
Teine lugu juhtus mõne aasta eest Lõuna-Eestis, kui nooruke lillelaps teatas Võidupühal peetud kõnes, et tema vanavanaisa ei sõdinud mitte tänase sallimatu Eesti eest, kus vaenatakse geisid. Selle peale vastas üks vanem mees hilisemas ajaleheartiklis: “Lapseke, Su vanaisa ei läinud relvaga käes Vabadussõtta sallivusest, ta läks vaenlasi tapma. Ja tolle aja külas peeti teist poissi noolivat mehepoega heal juhul külaullikeseks.”
“Kumutajad” võiksid enne suurtühistamisi ikka mõelda, kas kaasaja ülikahtlaste kampaaniate pärast on õige kunstiajalugu ümbermõtestama hakata, sest nii võib ise suhteliselt tumedate tegelastena ajalukku jääda. Kumu enda nimi sunnib juba praegu ettevaatusele, nagu ka Vabamu, sest ei tea ju, mis “progressiivsust” sealt võib voolama hakata.
Uued Uudised