31.10.2021
Tänased “tühistajad” on homsed küüditajad, kes näeksid vabaduslaulikuid hea meelega kusagil Kaug-Põhja igikeltsas, nagu on need stalinismi ohvrid.
Kui üks keloid (Ivan Makarovi nimetus Herman Kelomehe aatekaaslastele) arvas hea olevat “tühistada” vabaduslauliku Tõnis Mäge, ei osanud ta ette näha sellist vastureaktsiooni. Või tegelikult – ilmselt oskas küll, tühistamiskultuur käib neomarksistlikus Läänes täiega.
USA-s, Suurbritannias, Prantsusmaal ja mujal võetakse maha nende kujusid, kes ise ennast kaitsta enam ei saa ja keda elavad kaitsta enam ei julge. Ka Eesti neomarksismi pesas, Kumus, tühistatakse juba igavikku teed läinud kunstnike maalide nimesid, need ju ei protesteeri.
Keloidid ei ole uus nähtus – nad tühistasid 1941. aastal üle 10 000 ja 1949. aastal üle 20 000 eestlase. Keloidid on alati küüditaja hingega.
Nüüd siis läksid keloidid elavate kallale, aga see on tiba raskem – elavatel inimestel on sõpru ja toetajaid palju. Muidugi on võimalik Tõnis Mägit osaliselt tühistada – Eesti “vihased valged vasakliberaalid” (Abdul Turay määratlus) vihkavad teda juba täiest hingest ja tormavad “Koitu” kuuldes peldikusse oksendama.
Rahvusmeelsed konservatiivid ei tõtta kedagi tühistama (peale Delfi), kuigi Tõnis Mägi kontekstis ju võiks. Aga jäägu see neomarksistide pärusmaaks. Sest näiteks padupunane kirjanik Andrus Kivirähk ja näitleja Andrus Vaarik, kes tegelikult on eesti kirjandusele ja näitemaailmale väga palju head andnud, tühistavad ennast ise – rahvusmeelsed ei lähe enam Vaariku kontserdile ja sammuvad mööda ka Kivirähu raamatutest. Sest sisu võib ju hea olla, aga garneering pole kiita. Pealegi on sellised vasakpoolsed samuti küüditaja hingega, nagu paljud nendesarnased ENSV aegadest.
Punased tõstavad Eestis taas pead. Keloidid on alustanud Lauristini juunipööret. Ainult et seekord asi nii lihtsalt ei lähe, kui 1940. aastal.