14.11.2020
Piir on, aga see ei pea kedagi kinni.
Eesti on niigi rahvusriigist muutunud kaherahvuslikuks – meil on Euroopa üks suurimaid migrandikogukondi – ja edasine multikultuursemaks muutumine kätkeb endas hukatust. Krimmi ja ida-Ukraina sündmused ning hiljutine sõda Kaukaasias näitavad seda, kuidas Venemaa mõjutusel võib sõda mistahes endise Nõukogude Liidu alal reaalsuseks saada.
NATO vihmavari meie kohal võib tugevama tormiga ennast teisipidi keerata ja meid paduvihma kätte jätta. Sõjalises organisatsioonis on suured lahkhelid, näiteks sõja piiril seisund Egeuse merel ja Küprosel Türgi ja Kreeka vahel, Saksamaa tiivaripsutamine Kremliga Nord Stream 2 raames, Lääne-Euroopa sõjaline jõuetus ja USA siseprobleemid – kõik see võib Baltimaad reaalse kaitseta jätta.
Kes Eestit peale eestlaste endi (kellest osa nooremast generatsioonist on lubanud kohe pageda) Vene agressiooni puhul veel kaitseks? Siinsed venelased? Ei iialgi, nad on Eestile lojaalsed ainult rahuajal, sõda muudaks kõik, sest siis ei loe enam miski sellest heast, mis praegu Eestit Venemaast eristab. Nad ei hakkaks kunagi kaitsma läänelikku maailma, vastandudes seega “omadele” ja riskides putinistliku osa kättemaksuga kõigile “ebalojaalsetele”, eriti kui Kreml on Eestit okupeerimas. Yana Toom plagab kohe kas Moskvasse või Brüsselisse, kindlasti ei jää ta Eestit kaitsma.
Migrandikogukonnad, ei nigeerlased, hindud, pakistanlased, bengalid ega keegi muu ei tõtta ei relvaga ega passiivse vastupanuga Eestit kaitsma. Mida neil ongi siin kaitsta? Mida oleks eestlasel Türgis kaitsta, kui ta seal elaks? Miks peaks somaallased Soomet või iraaklased Rootsit relvaga Venemaa eest kaitsma? Migrandid on juurteta, linnade magalarajoonide kivise pinna peal, nautides rahuaja ja jõuka ühiskonna hüvesid. Sõja või looduskatastroofi poolt räsitud maal pole neil enam midagi teha.
Kahjuks loob Lääne-Ida rindejoonel asuv Eesti just sellist multikultiühiskonda, kelle liikmetel pole põhjust Eestit kaitsta (peale põlisrahva, keda üha tahaplaanile surutakse). Sõjaoht aga on Eestile reaalsus, erinevalt näiteks Austriast, Belgiast või Slovakkiast, kelle naabrid pole sõjaliselt võimsad ja agressiivsed (esimesel kahel on see-eest islamistid). Lääne liberaalse ühiskonna nõrgenemine sisevastuolude tõttu (Brüssel versus Ungari ja Poola, “euroopalike väärtuste” kallaletung traditsionaalsele ühiskonnale, Atlandi-üleste sidemete nõrgenemine jne) toob lähemale olukorra, kus Putin võib tahta Baltikumi peal selle nõrkust järele proovida.
Asjad liiguvad halvemuse poole. Valitsus andis neljapäevasel istungil Eesti kodakondsuse 18 inimesele, neist üks on Läti, üks Ukraina ja üks Valgevene kodanik ning 15 on Venemaa kodanikud. Eesti kodakondsus antakse neile tingimusel, et nad vabastatakse senisest kodakondsusest.
Samas vabastas valitsus neljapäevasel istungil Eesti kodakondsusest 18 inimest, kes elavad püsivalt välisriigis ja soovivad võtta elukohajärgse riigi kodakondsuse. Neist seitse elavad Soomes, kuus Venemaal, kolm Saksamaal, üks Norras ja üks Ameerika Ühendriikides.
Kodakondsuse andmine slaavlastele ja eriti venelastele on ilmselt antud juhul tingitud seadusandlusest, nagu selgub valitsuse selgitustest (pereliikmete õigus kodakondsusele, sünnijärgsus). Samas näib, et kodakondsusest vabastatud on vähemalt osaliselt eestlased, kes on elu võõrsile sisse seadnud ja tahavad olla pigem (vajadusest tingitult) sealsed kodanikud. Ei aitaks ka topeltkodakondsus, need inimesed pole Eestile enam alleshoitavad.
Nii ongi Eesti olukorras, kus ta kaotab põlisrahvastikku ja asemele saab juurteta migrandid – isegi kui neile kodakondsus anda, on neil koht, kuhu Eesti hätta sattudes põgeneda. Eestit hoiavad ja kaitsevad ainult need, kellel pole muud kohta. Ja ainult EKRE teeb kõik selleks, et maa oleks täidetud maa omaenda lastega, kes oleks selle metsase ja paese maa eest valmis vajadusel ka surema.