29.10.2019
Eestis on kujunenud olukord, kus riigilt raha saavad ideoloogilised ühendused protesteerivad sellesama riigi vastu.
Viimased uudised kirjutavad, et USA Arengukoostöö Agentuuri (USAID) koostatav Ida-Euroopa ja Euraasia vabaühenduste elujõulisust võrdlev indeks seab Eesti piirkonna teenäitajaks, kuid muret tuntakse vabaühenduse vastaste rünnakute pärast paljudes riikides.
Eestit võrreldakse uuringus 24 Ida-Euroopa ja Euraasia riigiga. Neist kümnes toodi viimase aasta jooksul murekohana välja vabaühenduste avaliku maine halvenemist. Kahjuks pole ära märgitud seda, kui palju nad ise oma mainet halvendavad.
Mitmetes riikides ei oma valitsuse vaadetega vastuolus olevad “mittelojaalsed” ühendused ligipääsu riiklikule rahastusele ning on sattunud valitsusega seotud meediaväljaannete rünnakute ohvriks. Eriti teravalt puudutab see inimõiguste kaitse, diskrimineerimise vähendamise, naiste õiguste ja keskkonnaga seotud ühendusi, kirjutatakse raportis.
“Vabaühenduste võimekus kasvas neis riikides, kus valitsus võttis ette teadlikke samme ühenduste tegevuse soodustamiseks. Võimekuse langust on seevastu näha riikides, kus neid poliitilistel põhjustel omavahel vastandatakse ning seetõttu ka mittesobivate ühenduste tegevust piiratakse,” ütles Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorf.
Sellisest hinnangust kumab läbi vihje ka Eesti valitsuse ühele osapoolele, kes soovib teatud ideoloogilisi ühendusi riigieelarvest eemal hoida.
Et inimõiguste kaitse, diskrimineerimise vähendamise, naiste õiguste ja keskkonnaga seotud ühendused pälviks riigi toetuse, peaks nad ise loobuma ideoloogilisest taustast. Paraku võtavad just igasugused õigusvõitlejad ideoloogiaid kõige kergemini endale külge.
Jutt käib ennekõike neomarksistlikust Frankfurdi koolkonnast, mille “filosoofia ülesanne on: teenida-kritiseerida kõike seda, kui inimene on võõrandatud ja orjastatud seisundis.” (Vikipeedia) Ehk siis otsustas neomarksism mingil ajal võidelda proletariaadi asemele naiste, vähemuste ja migrantide õiguste eest.
Nende õiguste kaitsmine on igati õige ja põhjendatud, kuni see pole rakendatud ideoloogia teenistusse. Selle, et neomarksism on mängus, tunneb ära agressiivsuse ja ründava stiili järgi – ja seda on nii Eestis kui kogu Läänes selgelt näha.
Nii võivad inimõiguslased võidelda migrantide õiguste eest, kui nood on siia jõudnud, kuid inimõiguste keskusel pole õigust teha propagandat selleks, et vastu võetaks Vahemerd ületanud majanduspõgenikke – selleks peavad poliitilised jõud tegema poliitilise otsuse. Ka kõikvõimalikud pagulasabiorganisatsioonid peaksid tegelema pelgalt otsese abiga, kuid mitte rändepakti-propagandaga.
Toetada võib naiste õiguste eest võitlevad organisatsioone, kelle tegevus on otseselt suunatud kitsaskohtade otsimisele ja kõrvaldamisele naiste õigustes (näiteks perevägivalla vastu võitlejad), kuid mitte marufeministe, kellest õhkub meestevihkajalikkust ja kes sellega sugudevahelist viha õhutavad.
Toetada võiks ka geiühinguid, kuid ainult nende tegevusteks kogukonna-siseselt – kui aga seda raha kasutatakse homoseksualismi propageerimiseks avalikus ruumis, siis selleks ei pea ega tohi neile mingit raha anda.
Eestis aga ongi kõigi selliste organisatsioonide tegevus väljunud endastmõistetava abistamise piirest ja muutunud teatud ideoloogiate propageerimiseks. Mitte EKRE ei keera kruvisid kinni, vaid varasemad valitsused on need nii lahti keeranud, et kruvid juba logisevad. Vabaühendustest on saanud poliitilised ühendused.
Inimõiguste keskus võtab näiteks poliitilisi seisukohti riigi poliitiliste jõudude osas ja propageerib massimigratsiooni. LGBT Eesti kasutab raha jõuliseks sissetungiks noortekeskustesse, Feministeerium õhutab otsest viha meeste vastu – sellised tegevused on täiesti selgelt nähtavad. Kõik need ühendused võtavad osa poliitilisest tegevusest, näiteks Stenbocki maja ees piketeerides (pildil).
Kui vabaühendused soovivad riiklikku toetamist, siis peavad nad distantseeruma päevapoliitikast ja ideoloogiatest ning keskenduma otseselt sihtgruppide abistamisele. Nii lihtne see ongi.