Tuttav muusik tegi morbiidse avalduse: “Nüüd siis lõpuks on vaim vardas ja härg väntab. Esiteks ERSO, nüüd Theatrum ja varsti kes teab mis veel. Ei jätku raha… Ma millegipärast ei märganud, et kõik see nutukoor oleks reageerinud etv ja ermi haleda ja korralikult tasustatud palagani peale.”
Raha puudust Eesti Vabariigis ei ole, kaitseministeeriumi 700 miljonit on endiselt kadunud ja varganäod lippavad lapilistes pidžaamades karistamatult ringi, aga mingit nutulaulu ma ei kuule. Militaarvargust peetakse normaalseks ja keegi pole mind suutnud vastupidises veenda. Muusik tabas naelapead, kultuurpervertidele ja rõvetsejatele raha jätkub.
Liberaalne kultuuripoliitika ongi selline, et igaüks võib teha, mida ta aga tahab, väherdada lavalaudadel, iniseda debiilselt või korraldada menstruaalne performants. Raha saavad mõistagi poliitiliselt angažeeritud piidrid, võitlevad feministid, kliimafanaatikud ja tapatalgutele takka kiitvad sadistid-kommunistid.
Ma ei ole detailideni kursis filharmoonikute Ukraina hümni fetišismi ega Theatrumi tegemistega, ilmselt on nad kõige mõistlikumad kooslused, mida on võimalik meie väärastunud ja mandunud kultuurimaastikul ette kujutada. Järelikult peavad nad kaduma, raha kas ei anta üldse, nagu on plaanis Theatrumiga või antakse nii vähe, et maestrod solvuvad.
Kas mul on kahju kunstimeistritest, kelle globalistid-satanistid elavalt matavad? Mitte eriti, ainult natuke. Kas nad võitlevad õige asja eest? Ei, meie ellujäämine ja vabadus ei puutu neisse, nemad on nagu sambapühakud, kõigest kõrgemal. Viimases hädas võivad vaimuhärjad küll heisata Ukraina lipu ja võtta selle taustal nilbeid poose, aga ei enamat. Tubli, aga kahjuks ei ole see Eesti lipp.
Valik on tehtud, nüüd tuleb olla üle ka vaesusest, tühistamisest, kolklusest, alandamisest, kõigest sellest liberalismist. Ukrainas on veel halvem, antakse sulle siis pappi või ei, territoriaalset terviklikkust tuleb ikkagi toetada. Anna ise raha, mitte ära oota euroliidult armuande! Kas on see nii? Krambambuli? Kas mõni filharmoonik julgeb mulle siinkohal vastu vaielda. Ei, kaugeltki mitte.
Looduses on nii, et nõrgad ja lollid peavad surema, olgu nad nii kirevate sabasulgede või kimeda häälega kui tahes. Kultuur on samuti väga julm, eriti punaäärmuslaste juhitud ja majandatud õõvastav vikerbarakkidesse majutatud vaimugulag. Kes ei andu globalistlikele anaalväärtustele, on üleliigne, too lojus ei mõista oma kohustusi Vanasoorose ees.
Valmistume püünel tatsavate kultuurimeistrite elavalt matmiseks, loodame, et tugevamad jäävad ka maa all ellu. Kui ei, siis ei. Ajame mõnda aega klassikaga läbi ja kasvatame peale uued põlvkonnad kultuuriheeroseid, kellel väärtused paigas, kutseoskused omandatud ja Eesti edu ülimaks püüdeks. Seni aga lohutame neid, keda elavalt maetakse asjakohase laulusalmiga:
Te rumalad, kes ei joo viina,
ei salli teid ja kahju teist!
Siin maa peal tunnete tõest piina
ja taevas saavad inglid teist!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.11.2025