Eesti Kunstimuuseumis on avatud näitus „Erinevuse esteetika“, mis vaatleb rassiteemat ja rassierinevuste kujutamist eesti kunstis 1920.–1930. aastatel. Seal on muudetud klassikute teoste nimed, kus maal kannab pealkirja, mis viitab maalitava rassile või päritolule. Näiteks Ants Laikmaa portree “Neegripoiss” on nüüd “Poisi pea”. Eduard Wiiralti maal “Neegripead” on nüüd “Pead”. Endel Kõksi portree “Mustlaspoiss Oss” on “Ossi portree” jne.
Vastavas uudislõigus räägivad näituse kuraator Bart Pushaw ja muuseumi esindaja, et kuna oodatakse ühiskonnas diskussiooni, siis on jäetud alles ka eelmine nimi.
Diskussiooni nad ka said – see kõik on ühiskonnas valdavalt lihtsalt tobedaks aktsiooniks nimetatud.
Kuid see pole veel kõik. Juba samas lõigus astuti sammuke veel edasi ja mainiti, kas peaks loobuma soo mainimisest, sest näiteks „mõni mees, keda kunstnik on kujutanud, võib end tunda sisimas naisena“. Sootunnuseid siiski pole skulptuuridel ja maalidel veel kinni kaetud. Neegripea on ka jätkuvalt tume, järelikult pole ka lõuendi kallale mindud ega maale üle värvima hakatud. Veel.
See kõik on nii absurdne, et ei oskagi midagi lisada. Kujutage nüüd ette – kui võtame näiteks Laikmaa „Neegripoisi“ nimest ära nii soo kui ka rassitunnuse, siis jääb selle töö pealkirjaks tühi koht.
Selles polegi midagi, sest sellest, mis maalil kujutatud, saab iga vaataja aru niigi, kuid küsimus on selles, kuhu meie hullunud maailm liigub.
Ants Laikmaa “Neegripoiss”
Eduard Wiiralt “Neegri pea”