„Lugesin just Tarandi toredat mälestustelugu Ekspressis. Sellest, kuidas Mart Helme kunagise suursaadikuna raha kuritarvitas.
Muidugi ei kipu ma selle inimese poolt selles väljaandes esitatud asjaolusid eriti uskuma. Kuid lõbusaks teeb selle meenutuse üldse mitte Mardi roll.
Kui (kui) võtame eelduseks, et Tarandi esitatud faktid ongi tõesed, siis on selles teemas kõige muljetavaldavam asjaolu, et suursaadiku kuritööst olid teadlikud ja otsustasid sellest vaikida ja seda varjata välisministeeriumi kantsler, välisminister, peaminister ja president.
Nii kõrgel tasemel nii massiivset kuriteo varjamist rohkem ei mäletagi.
Kuriteo varjamine või sellest mitteteatamine leiab mainimist ka Karistusseadustikus ja muidugi on see ühtlasi väga taunimisväärne inimlikus kontekstis.
Nüüd oleks huvitav teada, kas lisaks kantslerile tunnistavad suursaadiku patutegude varjamise üles ka tolleaegne peaminister ja välisminister. Toonase presidendi käest ei saa paraku enam küsida.
Omaette mõtisklemist väärib, kas sellise, riigi absoluutse tippseltskonna poolse grupiviisilise varjamise korral tasub üldse tegeleda varjatava teo tagasihoidliku toimepanijaga?
Aga kõik eelnev kehtib loomulikult juhul, kui otsustame Tarandi juttu uskuda.“
Priit Tali