Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab avameelselt pandeemia rasketest valikutest.
„Et ei oleks kahtepidi arusaamist – ma suhtun eakatesse inimestesse ja vanuritesse väga hästi, sügava lugupidamisega. Olen ka ise kohe-kohe pensionäriks saamas.
Kuid kriisiolukordades ei saa, ei tohi lähtuda emotsioonidest ja tavapärasest moraalist. Kriisides tuleb olla pragmaatiline ja mõelda kogu ühiskonna summaarsele heaolule.
Reeglina ei ole kriisiolukordades häid valikuid, ei saa valida hea, parema ja veel parema vahel. Reeglina tuleb valida halva ja veel halvema vahel.
Iga inimkaotuse puhul tuleb mõelda, kui kahjulik on see kaotus ühiskonnale tervikuna. Ning unustada tavaoludes loomulik kurbus ja lein, mida mistahes surma puhul tunneksime.
Kui sureb 70-80-aastane vanainimene, siis on see lähedastele vaieldamatult nukker, kuid milline on kahju ühiskonnale?
Ülima tõenäosusega ei jääks lahkunul midagi olulist tegemata, kõik on juba tehtud, kõik tarvilik ühiskonna hüvanguks antud.
Sentigi maksuraha ei jääks riigikassasse laekumata, kuna selles vanuses inimesed absoluutses enamuses makse enam ei maksa. Eriti „julmalt“ öeldes on tema surm isegi kasulik, kuna tema pensionisummad jäävad edaspidi kasutamata.
Kui sureb keskealine inimene, siis on pilt hoopis teine. Väga palju asju jääb tegemata, võib-olla midagi väga olulist ühiskonnale andmata.
Riigikassasse jäävad laekumata tema maksurahad. Võib-olla isegi jääb mõni laps sündimata.
Seega, kriisiolukorras, ainult halbade valikute olemasolu juures tuleks ühiskondliku ja riikliku tähelepanu fookus suunata nende inimeste kaitsele, kelle kaotus oleks ühiskonnale tervikuna rängem.
Ma ei taha haigestuda ega surra. Kuid olukorras, kus tuleb teha valusaid valikuid, lepiksin ma kõhklematult sellega, kui riik kaitseks minu laste põlvkonda ning jätaks kaitseta minu põlvkonna. Vastupidise valiku vastu oleksin küünte ja hammastega.
Ka praeguses ajas on täiesti ebaoluline, kuidas sellest pandeemiajamast tulevad välja Juhan, Maali või Peeter. Tähtis on, kuidas ja kui elujõulisena tuleb sellest välja ühiskond tervikuna.
Selle eesmärgi hüvaks ei anna aga mitte midagi, kui riik poputab, uurib, testib ja ravib 80+ vanureid või ka minusuguseid pensionieelikuid. Kogu aur ja vile peaks minema ühiskonnale täna, homme ja ka ülehomme vajalike maksumaksjate põlvkondade hoidmiseks ja kaitsmiseks.
Selles valguses on mulle üdini arusaamatu, et riik on korraldanud raskelt haigete vanurite surmaeelse testimise ning samas lubatakse testimata (ja testimisvõimaluseta) noorematel põlvkondadel avalikes paikades massijenkat tantsida ning üksteist vastastikku nakatada.“