Me elame ajastul, kus eri meediakanaleid ja ilmaportaale jälgides võib samaaegselt lugeda täiesti vasturääkivaid ennustusi. Üks portaal lubab sajandi rängimat kuumalainet, samal minutil ennustab teine aga jahedat madalrõhkkonda. Kui aga globaalne ilm ei käitu täpselt nii, nagu Excelisse raiutud trendijoon ette näeb, asendub häälekas moraalitsemine kiiresti taktikalise vaikusega. Kliimahüsteeria taustal tasub küsida: miks on matemaatiline mudel muutunud pühamaks kui reaalne, mustvalgel kirjas olev globaalne ajalugu ja päris teadus?
Matemaatiline miraaž ja lühike mälu
Tänapäeva pikaajalised prognoosid toetuvad arvutiprogrammidele ja niinimetatud trendiarvudele. Atmosfäär on aga kaootiline mittelineaarne süsteem. Kuude ja aastakümnete taha vaatavad „trenditabelid“ on kõigest statistilised spekulatsioonid, mis eeldavad, et tulevik käitub lineaarselt. See on umbes sama usaldusväärne kui proovida aktsiaturgu ennustada puhtalt eelmise nädala graafiku põhjal: matemaatiliselt näeb joon ilus välja, aga reaalsusega pole sel vähimatki seost.
Kliimahüsteeria suurim nõrkus on ajaloolise mälu lühidus. Iga soojem suvepäev või kuivaperiood tekitab kohe globaalse paanika, kuid planeedi reaalne ilmaajalugu näitab, et loodusel on alati olnud oma kuumad ja kuivad tsüklid, mis on olnud praegusest oluliselt ekstreemsemad.
Globaalsed andmed ja teaduslikud uuringud: Mudelite krahh
Avalikult kättesaadavad globaalsed andmed ja reaalsed teadusuuringud kinnitavad, et meedia maalitavat ühtlast ja lakkamatut ilmastikukuumenemist reaalsuses ei eksisteeri:
Satelliitandmed ei toeta mudeleid: Huntsville’i Alabama Ülikooli atmosfääriteadlaste dr John Christy ja dr Richard McNideri pikaajalised satelliitmõõtmised (UAH) tõestavad, et tegelik atmosfääri soojenemise trend (umbes 0,14 °C kümnendi kohta) on ligi kaks korda aeglasem, kui Valitsustevahelise Kliimapaneeli (IPCC) arvutimudelid ennustavad. Reaalne analüüs näitab pikki aastakümnete pikkuseid perioode, kus soojenemise trend sisuliselt puudus, mis tõestab looduslike tsüklite ülimuslikkust.
Maapealsete andmete moonutamine
Klimatoloogide Ross McKitricku ja Patrick Michaelsi eelretsenseeritud uuring tõestas, et globaalsed maapealsed temperatuuritrendid on tugevalt saastatud niinimetatud linnasoojuse efektist (Urban Heat Island) ja jaamade ümbruse majandustegevusest [Ross McKitrick]. Ligi pool viimaste aastakümnete raporteeritud maismaa soojenemise trendist on tegelikult mõõtmisvigade ja jaamade ümbruse asfalteerimise, mitte reaalse globaalse kliimamuutuse tulemus [Ross McKitrick].
Planeedi ja mandrite kuumarekordid kuuluvad sügavasse minevikku
Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) ametlikud andmed kinnitavad, et kogu planeedi Maa ajaloo kõrgeim reaalne õhutemperatuur (56,7 °C) mõõdeti ja registreeriti mustvalgelt juba 10. juulil 1913. aastal (Surmaorus, USA-s). Samamoodi kinnitavad USA riikliku ookeani- ja atmosfääriameti (NOAA) pikaajalised andmebaasid, et Mandri-Ameerika ajaloo kõige laiaulatuslikumad ja rängemad suvised rekordkuumused ning megapõuad pärinevad tegelikult 1930. aastatest (niinimetatud Dust Bowl periood), mitte 21. sajandist.
Loogiline lüli: kuumus ilma „inimtekketa“
Need ajaloolised faktid purustavad kliimaaktivistide põhiargumendi täielikult. Mõelgem loogiliselt: 1913. ja 1930. aastatel oli maakera rahvaarv ligi neli korda väiksem kui täna (vaid umbes 1,8–2 miljardit praeguse 8 miljardi vastu). Puudusid asfalteeritud megalinnad, puudus globaalne rasketööstus kaasaegses mahus, polnud sadu miljoneid fossiilkütustel töötavaid autosid, mandritevahelist lennuliiklust ega massilist süsihappegaasi õhkupaiskamist.
Ometi registreeriti just siis planeedi absoluutsed kuumuse tipphetked ja sajandi rängimad põuad. Kui need ajaloolised rekordid ei saanud kuidagi olla inimtekkelised – sest inimfaktoril puudus tollal selleks igasugune tehnoloogiline ja demograafiline mastaap –, siis miks peaksime uskuma, et tänapäevased tsüklilised soojalained on järsku põhjustatud inimese poolt? Tegu on puhta loodusjõuga, mis tegutseb oma reeglite järgi nüüd samamoodi nagu sada aastat tagasi.
Miks kliimaaktivistid ignoreerivad päris teadust?
Vastus on faktipõhine: arvutimudelid on mugav poliitiline ja finantsiline tööriist.
Ajaloolisi andmeid ei saa tagantjärele muuta, mistõttu need aktiviste ei teeni. Arvutimudelite parameetreid saab aga Excelis tuunida täpselt sellisel viisil, et tulemuseks on alati katastroof. Katastroof aga müüb, tekitab klikke ja mis kõige tähtsam – õigustab sadade miljardite eurode suuruseid kliimafonde ning rohepöörde regulatsioone. Päris kliimateadus, mis uurib päikese aktiivsust, Maa orbiidi kõikumisi ja võimsaid ookeanitsükleid (nagu El Niño ja La Niña), on liiga keeruline. Aktivistidel on vaja lihtsat vaenlast – inimest ja CO2-te.
Ilmastikus esinevad suured kõikumised on puhtalt loodusjõudude kätetöö, mitte inimtekkeline katastroof. Kuni arvutimudelid ei suuda isegi homse päeva vihmasahmakat paika panna, tasub pikaajalistesse trenditabelitesse suhtuda terve mõistuse ja kerge muigega. Loodus reguleerib ennast ise – ilma et ta küsiks luba Excelis joonistatud trendijoonte käest. Usaldagem termomeetrit ja hoidkem silmad reaalsel globaalsel ajalool ning päris teadusel, mitte hirmutavatel ja kohandatud tabelitel.
Rainis Lipstok