Väidetavalt käib Lääne-Euroopa riikides juba varjatud kodusõda. Belgias rünnati nädalavahetusel sünagooge ja Suurbritannias pandi põlema neli Londoni sünagoogi kõrval asuva juudi organisatsiooni hallatavat kiirabiautot. Migrante täis Euroopas hõõgub vaen.
“Kui nüüd ka Lääne-Euroopas massimigratsioonile vastu ei hakata, muutuvad need maad Liibanoni sarnasteks, pidevas sisekonfliktis virelevateks riikideks,” hoiatab EKRE poliitik Anti Poolamets.
Liibanon on hea näide. Enne 1975. aastal alanud kodusõda oli see ühiskond mosaiik kõigist Lähis-Ida vastuoludest; riiki, mille pealinna Beirutit peeti Lähis-Ida Pariisiks, olid ajalooliselt koondunud kümned rahvus-, usu- ja muud grupid. Kui sinna ilmusid lisaks ka palestiinlased ja nende kaudu Hizbollah, järgnes tänaseni vinduv kodusõda koos naaberriikide (Iisrael, Iraan) agressiooniga.
Liberaalne Euroopa muudab ennast uueks Liibanoniks. EL-i moodustavad rahvusriigid, kuhu on nüüd sisse lastud migrante üle maailma, kes on toonud sinna oma vastuolud. Gaza sõda kergitas esile juudi-islami konflikti; tänavatel klaarivad arveid kurdid ja türklased, armeenlased ja türklased, venelased ja ukrainlased, Eritrea valitsuse toetajad ja vastased (Eritrea kultuurifestivalide ajal), jne, jne. Seda kõike polnuks Euroopale vaja.
Lisaks kasvavad vastuolud eurooplaste ja sisserändajate, eriti moslemiimmigrantide vahel, mis võivad kodusõjaks üle kasvada. Islamism võtab Lääne-Euroopas poliitilist võimu üle ja kohalik eliit soosib seda – näiteks Suurbritannias represseeritakse inglasi, šotlasi ja iirlasi väidetava “islamofoobia” eest. Kui ruandalane veristas väikesi inglise tantsutüdrukuid, paisati politsei vihaste isade vastu, jne. Valitsused kaitsevad sisserändajaid ja saadavad põliselanikke vanglatesse – see ei saa lõppeda muu, kui sisemise plahvatuse ja halvemal juhul totalitarismi kehtestamisega.
Euroopal endal on kodusõjalaadsete konfliktidega kogemused olemas: Põhja-Iirimaa katoliiklaste ja protestantide aastakümnete pikkune verevalamine; terrorismi kaldunud separatism Prantsuse Korsikal ja Hispaania Baskimaal. “Parim” variant ongi piiratud kodusõda vastastikuste rünnakutega, nagu teevad islamistid Euroopa sünagoogide vastu, halvemal juhul ristatakse teatud piirkondades relvad.
Asja teeb hullemaks polariseerumine kõigis Euroopa kogukondades. Värsketel Sloveenia valimistel said nii liberaalid kui konservatiivid pisut üle 28 protsendi häältest, mis tähendab patiseisu. Väga palju on maid, kus saab võimule üks pool, kuid samas on teisel poolel ligilähedaselt sama toetus (Türgi, Moldova, Poola, jpt). See tähendab, et ka põliselanikkond on lõhenenud kaheks vaenulikuks leeriks. Süüdi on liberaalid, kes vanasti olid kaalukeeleks parem- ja vasakpoolsete vahel, nüüd aga on nad juba pikalt kogu Läänes mestis uusmarksistidega ning ühiselt konservatiivide vastu.
Nii ootabki Euroopat ka parima variandi korral ees varjatud kodusõda, kus vägivald aegajalt pursatab ja siis vaibub hetkeks, kuid pinged jäävad ja üürikestel rahuhetketel ihutakse nuge; valitsused hoiavad politseid ja sõjaväge tänavatel, et päris “kuuma sõda” vältida; pingeid üritatakse maandada repressioonidega aktivistide kallal; lõpuks tuleb kas avalik kodusõda või karm diktatuur, mis surub maha kõik.
Liberaalne Lääs on valinud halvima kõigist teedest. Temast saab suurem Liibanon. ja kindlasti ei tunne selles vägivallaühiskonnas ennast hästi ei geid ega transseksuaalid, liberaalide lemmikud.
Selline Euroopa on Putinile väga mokkamööda.
Uued Uudised