Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Lääne-Euroopa uusnormaalsus: imaamide väljaõppe abil terrorismi tõrjuma

-
15.02.2020
Noored mehed Kölni mošees.
© Scanpix

Uute Uudiste kaasautor Soomes Paul Oja kirjutab sellest, et Lääne-Euroopa hakkab terrorismi-Petsebuli sama Petsebuliga välja ajama.

“Soome ajakirjanik Mika Horelli  (Suomen Kuvalehti nr 2, 10.01.2020) kirjeldab muslimite sisserännuga tekkinud olukorda Euroopas ja jutustab, milliste ideede abil püütakse asja parandada.

„Mitmetes Kesk-Euroopa maades on aru saadud, et piiride sulgemine või sõdurite saatmine tänavale patrullima on vaid viimane hädavahend, kui tahetakse tõrjuda äärmusislamistide terroritegusid, mille arengu juured on aastate taga.

Märkimisväärne osa viimaste aastate terroritegude tegijatest on sündinud ja kasvanud Euroopas.

Näiteks Belgias taibati alles pärast 2015. ja 2016. a. Pariisi ja Brüsseli terrorirünnakuid, et riigi mošeedes olid Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast saabunud iseõppinud imaamid aastate kaupa muslimielanikkonna heitunud noortele meestele džihadismi jutlustanud.

Pealinna Brüsseli Molenbeeki linnaosa on omandanud kahetsusväärse kuulsuse kui äärmusliku islamismi tähtsaim keskus Euroopas. Molenbeekis elab hinnanguliselt 36 000 põhiliselt Maroko taustaga muslimit.“

Üks võimalus oleks muidugi alustada näiteks sellest, et kohtud mõistaksid muslimitest kurjategijatele täiel mõõdul seaduses ette nähtud karistusi ega teeks neile nende kultuuritausta või usundit arvestades hinnaalandusi, nagu nüüd alatihti juhtub – kartuses saada kaela kohtunikke rassismis ja muus säärases süüdistavate sallivusvihkajate räige seakisa.

Poliitkorrektsed ringkonnad pakuvad siiski teistsuguseid ideid.

„Ühe meetmena vajaduse rahuldamiseks alustab kuulus Leuveni ülikool Belgias 2020. aastal diplomi taotlemiseks mõeldud imaami eriala väljaõpet. Selle meetmega püütakse edaspidi tõkestada iseõppinud vihajutlustajate tegevusest sündinud riske.

Koolitusprogrammi kuulub kõigepealt kaks aastat üldõpinguid, muuhulgas psühholoogia, sotsioloogia, ühiskonnaõpetuse, eetika, araabia filosoofia ja Lähis-Ida ajaloo kursused.

Üldõppele järgneb teoloogiaõpingute faas, mille ülikool planeerib koostöös Belgia muslimiorganisatsioonidega.“

Ka Saksamaal on õhus samalaadseid ideid. Saksamaal elab juba aastakümneid muslimivähemus, keda praegu on 4,5 miljonit ja kellest kahel kolmandikul on juured Türgis. Saksa tahab nüüd lahti saada mujalt, eriti Türgist tulnud imaamidest.

Osnabrücki ülikool on välja kuulutanud kaheaastased imaamide kursused. Saksa keele oskus on õppima asujatele kohustuslik.

Samasuunalisi meetmeid võetakse ka Maroko pealinnas Rabatis, kus on asutatud araabia- ja prantsuskeelne Mohammed VI nimeline imaamikool.

Mika Horelli lõpetab oma artikli lohutava järeldusega: „Muslimid on maailmajao kõige kiiremini kasvav usurühm, kuid jutt elanikkonna kiirest vahetumisest on enneaegne. Kõrgeimategi ennustuste järgi moodustab muslimite osa Euroopa elanikkonnast 2050. aastal umbes 14%.“

Nii et aega on veel küll, äiu-ää…

Idee väljaarendajad leiavad, et kui imaam vastava lääneliku hariduse kätte saab, läheb ta oma kaasmaalasi humanistlikus võtmes harima. Noortele täies jõus meestele, kellest mõnigi on juba koolieelikueas läbi teinud Kalašnikovi käsitsemise kursuse, kellel ei ole mingeid Euroopa tööturul vajalikke oskusi, kes ei jaga elukohamaa ühiskonnast, selle reeglitest ja toimimisest ööd ega mütsi, kohaliku keele oskamisest rääkimata, hakkab ta õpetlikult näppu viibutades seletama, et inimesi tappa pole ilus. Olge paid ja malbed ja aidake vanainimestel üle tänava minna. Ja otse loomulikult võetakse teda kuulda – imaam ikkagi, autoriteet – ja varsti läheb lõimumine ludinal ja õnn ongi õue peal.

Meie maailmas on igasugused arengud võimalikud. Kui tõenäolised, see on juba iseküsimus.

Võimalik on ka niisugune stsenaarium, et imaam, kes on kõva lääneliku koolituse kätte saanud, võtnud läbi psühholoogia, ühiskonnaõpetuse ja muud targad kursused, oskab seda paremini oma kogudusele õpetada, kus on lääne ühiskonna nõrgad küljed ja kust seda kõige tõhusam oleks haavavalt tabada.

Millist stsenaariumi õigemaks ja teostumisvõimalikumaks pidada, sõltub ilmselt otsustaja maailmavaatest ja revolutsioonilise rikutuse astmest. Eesti rahvatarkus aga on probleemi olemuse üllatava kompaktsusega kokku võtnud: “Sööda hunti palju tahad, ikka vahib metsa poole”.”