01.12.2020
Kaasaegne sissetung Lääne-Roomasse. Migrandid Ceuta piiritaral.
Kui EKRE eurosaadik Jaak Madison ennustab Euroopa Liidule hukku, siis reformierakondlasest euroööbik Urmas Paet laulab sel teemal vaid kauneid tellimuslaule. Kummal on õigus?
Ilmselt Jaak Madisonil. Lisaks ebademokraatlikule, totalitarismi kalduvale olemusele hukutavad EL-i massimigratsioon ja traditsiooniliste väärtuste puudumine ehk “euroopalike väärtuste” olemasolu.
Lääne-Euroopa kujutab ette, et migrandid tormavad sinna vaba ühiskonna tuultes. Ainult et seda vaba ühiskonda pole enam, inimeste individuaalsed vabadused on arendatud anarhiani ja vabadusi hakatakse piirama neil, kes sellele tähelepanu juhivad. Vabast ühiskonnast saab jälle totalitaarne.
Euroopas pole enam omi väärtusi, sest kristlikud väärtused on jalge alla tallatud. Kummaline, aga olemas pole ka liberaalsed vabadusi ehk 1789. aastal Bastille rünnakus tekkinud loosungit “Vabadus, vendlus, võrdsus!” Sest tollane vabadus eeldas ka kohustuste täitmist isamaa, ühiskonna ja kaaskodanike ees.
Tänane Euroopa seda viimast põhimõtet enam ei tunnista. Ta on loonud solvumisühiskonna, mis on jõudnud ka Eestisse – kui ütled midagi teise vigade, kapriiside või nõrkuste kohta, ootab kohtutee. Eestis on asi jõudnud sinnamaale, et riigiametnikud kaebavad oma alluvad kriitika pärast kohtusse, sama teeb lastele kummalisi asju õpetav kasvataja.
Lääne ühiskonnas on piiritud vabadused ja kõik sellega kaasnev juurutatud ainult valges ühiskonnas ehk põliselanike seas. Hea näide on Rootsi, kus feministid, LGBT, sooneutraalid ja võrdõiguslased tegutsevad ainult rootsi ühiskonnas – nende agressiivne agenda jääb toppama just no-go-tsoonide piirile, mille taga on naised meeste käsutada, geid istuvad kapis ning soorollid on raudselt paigas.
Migratsiooni puhul ongi häda selles, et Läänel pole migrantidele mingeid omapoolseid väärtusi pakkuda. Peale vabaduste, mida nood kohe kurjasti ära kasutavad.
Enamik migrante tuleb väga tugevate traditsioonidega ühiskondadest, kus suhted on väga hierarhilised – islamiühiskonnast Araabias ja hõimuühiskonnast Aafrikas. Euroopasse saabudes ei oska nad vabas ühiskonnas midagi peale hakata, pigem tundub see enda kodumaa reeglistatud ühiskonnaga võrreldes nõrgana.
Eurooplased arvavad, et migrandid hakkavad Lääne vabadusi nautima, peatudes just neil piiridel, mil vabadused hakkavad teiste huve riivama. Tegelikult see nii pole – võõrad kasutavad neid vabadusi ennekõike oma huvides, vaatavad siis, kui kaugele saab nende eiramisega minna, ja siis ületavad piire, sest karistused on kodumaaga võrreldes väga nõrgad. Kui Iraanis jääb varas käest ilma, siis Euroopas ei julge turvamees rassismisüüdistusi kartes varast peatadagi.
Migrandid saavad väga ruttu aru, millise piiramatu tegutsemisruumi on vasakliberaalid neile loonud ja kasutavad seda täie rauaga ära. Veel enam – nad õpivad ruttu enda õigustamiseks kasutama süüdistusi rassismis ja islamofoobias ning on seejuures võitmatud. Rootsi kohta kirjutataksegi just seda, et sealsed sisserännanute maffiastruktuurid on aru saanud, et nad on tänu migrandistaatusele sisuliselt väljaspool seadusi.
Inimesed ei muutu kergesti, eriti tugevatest traditsioonilistest ühiskondadest tulnud. See, mis Euroopale on demokraatlik vabadus, on neile nõrkus, ja nõrk ühiskond lausa nõuab enese ülevõtmist. Ja seda nad teevadki. Mõnuga. Irvitades seejuures eurooplaste üle.
Euroopa suur lollus on usk, et vasakpoolsed ja liberaalid jäävad võimule ka siis, kui siinne elanikkond on aafriklaste ja araablastega välja vahetatud. Ei jää. Suurbritannia Birminghamis ja Rootsi Malmös läheneb sisserändajate protsent viiekümnele. Kui nad saavad kodanikuõigused, valivad nad omad. Nagu on Sadiq Khan Londoni eesotsas.
Ainult Merkel võib ette kujutada, et kui Süüria kolib Saksamaale, jääb tema kantsleriks. Ei, kantsleriks saab keegi Muhamed. Soros võib kinni maksta rahvasterände, aga kui Prantsusmaa saab olema moslemienamusega, on tal seal sama vähe võimu kui praegu Erdogani Türgis.
Sama toimub ju ka Eestis. Viimase 20 aastaga on siin tekkinud tugev venekeelsete poliitikute eliit – Yana Toom, Kristina Kallas, Mihhal Kõlvart, Jevgeni Ossinovski, Viktoria Ladõnskaja ja veel suur hulk vene nimesid. Tallinnas on venelasi juba viiekümne protsendi ligi ja nende hääled aitavad poliitikuid võimule. Kui lisandub kümneid tuhandeid slaavlasi, kes saavad tulevikus kodanikuõigused, siis ei pääse Taavi Rõivas, Kaja Kallas ega Indrek Saar enam kunagi võimupositsioonidele.
Muide, Eestis maksab ka see, et “euroopalikud väärtused” on ainult eestlastele ja nood on juba sööda alla neelanud – peaaegu pool on abielureferendumi vastu. Siinses vene ühiskonnas ei sallita geisid ja austatakse traditsioonilist peret – üksi vihane vasakliberaal ei julge sinna homoagendat või soolist võrdõiguslikkust pakkuma minna.
Euroopa pole õppinud Lääne-Rooma kogemusest – barbarid võtsid sealse kõrgeltarenenud, kuid selgrootu ühiskonna hõlpsasti üle. Tänased heaoluühiskonna lääne-eurooplased on sama mandunud, nagu olid ammustel aegadel roomlased, ning Aafrikast ja Araabiast pärit uusbarbarid võtavad oma elujõulisusega vähemalt kontinendi lääneosa peagi oma kontrolli alla.
UU