Lääne kliimavõitlus on Gorbatšovi “kuiva seaduse” peegeldus

Nooremad põlvkonnad ei tea Nõukogude Liidu lõpuaastatest suurt midagi, muuhulgas ei tea nad eriti ka tollase liidri Mihhail Gorbatšovi täiesti luhtunud katsest panna piir lausjoomisele tollases suurriigis. Aga tollane kampaania on äravahetamiseni sarnane tänase kliimavõitlusega.

Ilmselt ei arvestatud ka tollases NSV Liidus pealtnäha õilsa alkoholismivastase võitluse majanduslike tagajärgedega – alkoholi tootmine tõmmati viimse võimaluseni koomale, viinamarjaväljad raiuti maha, alkohol läks talongide peale jne, kuid riik jäi ilma tohutust alkoholitulust, mis hoidis majandust ülal. Arvatakse, et just “kuiv seadus”, Afganistani sõda, Tšernobõli katastroof, NLiidu naftatööstuse kolimine Siberisse ja Kaug-Põhja ning võidurelvastumine koosmõjus kurnasid “kurjuse impeeriumi” nii välja, et majanduse kollaps oli paratamatu ning loodusvaradest rikkas riigis mindi isegi esmatarbekaupade puhul üle talongisüsteemile.

Täpselt sama on ju praeguse kliimavõitlusega – pole tehtud mingeid põhjalikke analüüse, mida need kliimameetmed maailma majandustele maksma lähevad. Algatati hüsteeria, kõik hakkasid kohustuslikus korras ennast piirama ja tulemus on juba praegu nähtav meeletus inflatsioonis ja hinnatõusudes, üks eriti “eeskujulik” riik, Sri Lanka, on omadega põhjas.

Kogu läänelik kliimakampaania on täielik deja vu 1980. aastatest. Tollal hõikas NLKP Keskkomitee maha, et on vaja alkoholismiga võitlema hakata ja kõik töökollektiivid kiitsid selle üksmeelselt heaks, isegi kõige paadunumad joodikud hakkasid  paugupealt karskusvõitlejateks – kogu ühiskond sai käsu peale aru, kui “paha” on kärakas. Ainult et üsna ruttu kanti peolaudadele morssi, mis tegi peolised lõbusaks… Kes aga julges kampaania õnnestumise osas kahtlust avaldada, sai kohe “partei liini” vastase rahvavaenlase sildi.

Nii on ka kliimavõitlusega – kui Greta Thunbergi vahendusel tuli käsk kliimat päästma hakata, olid ühtäkki kõik viimseni kliimavõitlejad. Praktiliselt kõik riigid, võimupoliitikud, rahvusvahelised organisatsioonid, ühis- ja kogukonnad tõttasid kiiresti kliimat päästma ja kes julgeb siiamaani selle massihüsteeria vastu sõna võtta, saab massimeedias, poliitikamaastikul ja ühiskondlikul tasemele kohe süüdistustelaviini kaela. Kõik transpordifirmad, kullerteenuste osutajad, mobiilioperaatorid ja sajad teised on ühtäkki “rohelised” kogu oma tegevuses.

Gorbatšovi “kuiv seadus” hääbus iseenesest, olles enne tekitanud majandusliku kollapsi ja surrogaatide (puskar) massitarbimise, alkohol tuli vaikselt poodidesse tagasi, tasapisi ennekõike seetõttu, et majanduslik võimekus seda rohkem toota oli hävitatud, ning NSV Liidu õigusjärglane Venemaa vaevleb nüüd endiselt alkoholismi küüsis. Seda tulnuks piirata hoopis teiste meetmetega.

Kliimavõitlusesse lülitus algselt kogu maailm, kuid nüüd on see jäänud Lääne eralõbuks – näiteks Hiina, kes lubas algselt oma söeenergeetikat piirama hakata, on tagasi vanadel radadel. Ka Lääs laseb kruvisid üha lõdvemaks, olles juba mitmed seni kahjulikeks tunnistatud kütused tagasi normaalseteks või isegi rohelisteks tunnistanud, sealhulgas ka fossiilseid kütuseid, sest tohutu energiakriis, mis on selgelt rohepöörde-päritolu, on kohal. Aga ega kliimakampaania ole veel lõppenud, Euroopa Liidus on hüsteeria endiselt laes, kuigi tagajärjed annavad üha enam ennast tunda. Aga keegi kuskil lõikab tohutut kasu nii CO-kvootidest kui börsihindadest.

Ka Eesti majanduses oldi Greta Thunbergi üleskutsete järel ühtäkki “kliimakarsklased”, aga mida enam aeg edasi läksid ja kliimaplaanid laudadele jõudsid, hakkasid majandusharud ja ettevõtjate organisatsioonid tunnistama, et nõuetest kinnipidamine käib neile üle nõu ja võib sektori hävitada. Kaja Kallase valitsus aga veab sooja- ja elektrihindade rekorditest hoolimata rohepööret edasi ja tõeline kollaps seisab alles ees.

Kliimahüsteeria kampaanialikkuse üheks näiteks on veel see, et seda võitlust peetakse mugavustsoonist – näiteks noored on kaasatud reedeste “popipäevade” kaudu. Kõik võitlevad abstraktse CO-ga, samas kui kilekottide piiramise kampaania on juba unustatud, suured arendusprojektid (Rail Baltic jpt) rikuvad keskkonda sama ägedalt, jalgratastele üleminek on viinud selleni, et jalakäija peab kõnniteelgi ennast kõikvõimalike vurajate seltskonnas ohustatud liiklejana tundma, rääkimata täisehitatava (ja seega autostuva) linnaruumi veelgi suuremast kitsendamisest kergliiklusteedega ja nii edasi.

Uusmarksismist nakatud liberaalset Euroopa Liitu on võrreldud endise Nõukogude Liiduga ja ta ongi uus NSVL, ainult teistsuguses pakendis, mistõttu paljud ei tunne seda ära ja paljud ei oskagi enam tunda. Aga sotsialismist tulnutele on see deja vu, eriti suurte ja absurdsete kampaaniate, vaenlaste otsimise ja ühiskonna ülereguleerimise kaudu.

Uued Uudised