Läänelik ühiskond pole õppinud vigadest ja on seetõttu kaotamas oma positsioone

Kui jälgida praegu maailmas toimuvat, siis optimismiks pole inimkonnal erilist põhjust. Muuhulgas on seni kõige demokraatlikumaks peetud Lääne ühiskond liberaalide ja vasakpoolsete võimutsemise ajal naljanumbriks muudetud. Üks paljudest eksisammudest on areng odavtöökäte abiga ehk massimigratsiooni õhutamine.

Sellega tegid alguse Saksamaa, Prantsusmaa ja veel mitmed Lääne-Euroopa riigid, kes otsustasid rahvastiku vananemise kompenseerida töökäte sisseveoga nn kolmandatest maadest (Saksamaa tõi kohale türklased). Millega aga ei osatud arvestada, oli see, et töökäed tulevad traditsioonilistest ühiskondadest, kus mees toidab sageli tervet peret.

Kuna võõrtöölistele lubati kaasa tuua ka pered, siis sellest allakäik algaski. Arengumaades on suured pered ja kui need kohale toodi, siis ei suutnud kehvema hariduse ja oskustega võõrtöölised kogu peret ära toita, traditsioonide järgi aga naised ja vanavanemad neis peredes ei tööta, ja nii tuli läänelikul ühiskonnal nad sotsiaalabi peale võtta. See andis Kolmandale maailmale signaali, et Lääs toidab kõiki omal kulul ja massimigratsioon kiirenes. Kuna Saksamaa näitel tõi üks paar töökäsi kaasa kuus lisasuud, siis kippus majanduslik kasu kaduma – ja seda üritati leevendada veelgi rohkemate migrantidega.

Kahtlemata on võõrtöölised andnud Lääne ettevõtlusele kõva hoogu, aga nüüd paistab üha enam silma, et massimigratsiooni tagajärjed hakkavad aina suuremat lõivu nõudma. Euroopa suurtes islamikogukondades kihiseb islamistlik radikaliseerumine ja see sunnib näiteks Prantsusmaad hoidma tänavatel kümneid tuhandeid lisapolitseinikke, sandarmeid ja sõdureid, mis on väga kallis lõbu. Ka Rootsi kulutab suuri summasid, et sisserändetaustaga klannikuritegevus kontrolli alla saada.

Lääs pole suutnud millestki õppida. Kunagi käisid soomlased Rootsis tööl. Kui nad said jalad alla, hakkasid sinna saabuma mittetöötavad somaallased ja töötavad eestlased. Kui Eesti pisut jõukamaks sai, hakati siia tooma odavukrainlasi ja nüüd usbekke. Kui Ukraina suudab sõja võita ja enamik põgenikest Läände jääb, siis hakkab riiki üles ehitama ilmselt nepaallane ja bengal… Huvitav, et keegi pole sellist hukatuslikku majanduspoliitikat isegi proovinud läbi lõigata.

Araabia naftariigid on siiski kehtestanud korra, kus võõrtöölised saavad lihtsalt raha teenida, kui ei saa riiki kinnistuda. Väikese rahvaarvuga Island on suutnud luua suhteliselt rikka ühiskonna ilma suuremat kampa võõraid sisse toomata (muidugi mängivad oma rolli loodusvarad). Millegipärast jätab tänane arenenud maailm ära variandi, et areneda püütaks vaid oma rahvaga ja sisse toodaks ainult nn ajud – tänapäeva kõrgtehnoloogiline areng võimaldaks luua Silicon Valley ka ilma massimigratsioonita.

Eesti reklaamib ennast küll väga arenenud digiriigina, aga on ometigi juba pikki aastaid olnud odavtööjõumaa. Kõik need jutud vajalike spetsialistide siiatoomisest on hundijutud – neid saab siia piiranguteta tuua kogu miljardi elanikuga läänelikust ühiskonnast. Pigem on häda selles, et rikkamad riigid ostavad paremad ajud endale ja Eesti peab endale otsima “odavajusid” ning on seetõttu majanduse rajanud üldse usbeki ehitajale, ukraina keevitajale ja nii edasi.

Taasiseseisvunud Eesti ei õppinud ka oma kogemusest, kui Nõukogude Liit tõi siia sadu tuhandeid venekeelseid võõrtöölisi, kes pole siiamaani ühiskonda integreerunud ja tekitavad rahvusriigile peavalu oma pronkssõduri, Narva tanki, riigikeele õppimisest keeldumise ja palju muuga. Ometigi avas Reformierakond uued migratsiooniuksed ning suutis siia tekitada ka suure islamikogukonna ja venestada pealinna.

Lääs ei õppinud ka Venemaa agressiivsusest – pärast Krimmi annekteerimist ehitati edasi gaasijuhet Nord Stream ning Eesti president Kersti Kaljulaid käis isiklikult ja “orbanlikult” Putinil külas, et “rahvavabariikide” loomise järgselt ikkagi suhteid parandada Ja kõik see jätkub, kui uudiste järgi teatab Venemaa igal nädalal uue Ukraina küla vallutamisest – kõigest hoolimata pole Lääs suutnud kahe aasta jooksul Ukrainat võidukaks muuta.

Eesti ja Euroopa jätkavad samade valitsejate käe all (mõnes riigis on olukord siiski muutunud), kes on arengud eelpool toodud olukorrani viinud. See tähendab, et edaspidigi ei lähe midagi paremaks, vaid läheb aina hullemaks.

Uued Uudised

See käepigistus oli pärast Krimmi ja Donbassi “anšlussi” ning enne Viktor Orbanit.