Päris tore on olla suure, võimsa, sõjaka, kartmatu ja imperiaalsete pretensioonidega riigi kodanik. Pean silmas Eesti Vabariiki, kes saab päris hästi hakkama ilma rahvusliputa, kuid mitte kuidagi ei saa päeva õhtusse mõnda tuumariiki põlvili surumata.
Järjekordse militaarse avantüüri kuulutas välja mitme inimese poolt palavalt armastatud välisminister: “Eesti osaleb Euroopa ühisõppuse planeerimisel ja on valmis vajadusel Gröönimaa julgeoleku kindlustamisse panustama ka oma sõduritega,” selgitas akadeemik Tsahkna.
Ikka sõduritega, kuidas siis ilma sõduriteta, surumine käibki toore sõjalise jõuga. Kes pole lehti lugenud, sellele olgu teada antud, et presidendihärra Trump USAst on teinud mitmeid gröönimaalasi rõõmustavaid avaldusi, tsitaadid ja seisukohad 14.–15. jaanuarist käesoleval aastal:
“Anything less than US control of Greenland is unacceptable.” (Midagi vähemat kui USA kontroll Gröönimaa üle on vastuvõetamatu.) Trump rõhutas, et USA vajab Gröönimaad riikliku julgeoleku tagamiseks.
“The United States needs Greenland for the purpose of National Security. It is vital for the Golden Dome that we are building.” (USA vajab Gröönimaad riikliku julgeoleku eesmärgil. See on elutähtis meie ehitatava Golden Dome’i jaoks – viide USA kavandatavale raketikaitsesüsteemile.)
“NATO should be leading the way for us to get it. IF WE DON’T, RUSSIA OR CHINA WILL.” (NATO peaks juhtima teed, et me saaksime selle. KUI ME EI SAA, SIIS SAAB VENEMAA VÕI HIINA.)
Pärast Taani ja Gröönimaa ametnike kohtumist Valges Majas kordas Trump: “We need Greenland… Denmark cannot be relied upon to protect the island… Something will work out.” (Me vajame Gröönimaad… Taanile ei saa loota saare kaitsmisel… Midagi tuleb ette võtta.)
Asi on selge, ameeriklastel on Gröönimaad vaja, aga taanlased, kadedad ja kitsarinnalised nagu nad on, ei taha saarekökatsit endast edukamatele ja ettevõtlikumatele ära anda. Istuvad nagu koer heinahunniku otsas, ise ei söö ja teistele ka ei anna.
Vähe sellest, nüüd on siis ka kamp sõjardeid ja tsahknaid kokku aetud ning üritatakse USAd hirmsaid nägusid tehes heidutada ja kui see ei aita, siis ilmselgelt proovitakse veelkord vana head põlvili surumise nõksu.
Ukraina, Gruusia ja Kuuba kommunistide aitamise kogemus on siin akadeemikutele ja vahvatele vabatahtlikele kindlasti abiks ja soldatite peredel pole muretsemiseks kõige vähimatki põhjust – viik on kindel. Edasi Qaqortoqi peale!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 15.01.2026