24.08.2022
Lana Leemets kommunismiohvrite memoriaali juures.
Viimaseil päevil ja ilmselgelt ka lähitulevikus tekitab kurikuulus Narva tank palju diskussioone ja tülisid ning iga “tarkur” peab vajalikuks oma arvamust avaldada, olgu see siis vägagi banaalne või rumal.
Arusaadav on see, et antud lahendus oli väga õige, et tank viidi muuseumisse, kus tema eest hoolitsetakse, kuhu igaüks vabalt minna ning kus meie lähiajaloo kõige pimedamaid nurki tundma õppida võib.
See on oluline, sest me ei ürita ega saagi üritada NSV Liidu ajalugu kustutada nagu tarbetut informaatikatarkvara, just nii kui hiigelpunaimpeerium püüdis talitada Eesti Vabariigi ja eestlaste ajalooga. Seega jääb minule arusaamatuks venelaste vingumine ja kurtmine – nad peaksid olema õnnelikud selle üle, et Eesti rahvas on olnud juba aastakümneid nendega lojaalne ja kannatlik nende nn. kulti vastu.
Säärane libapatriotism ja oma rahvusliku enesemääratluse sidumine ühe (pealtnäha mistahes) tavalise metallitükiga pole minu jaoks üllatus. Vene propaganda töötab väga lihtsa reegli järgi – selleks, et vale tõepärase mulje jätaks, tuleb seda vaid edasi anda väga lihtsal ja meeleolukal moel, aga eelkõige võimalikult sageli seda valet või pooltõde “letti lüüa”. Need, kes on vene meedial silma juba aastaid tähelepanelikult peal hoidnud, on kindlasti täheldanud Venemaa pidevalt presenteeritavaid, kohati päris jaburakskiskuvaid loosungeid.
Eks nagu me teame, on kõik vahendid head, et veenda masse mingi propaganda õigsuses ja pole vahet, kas see on ikka tõsi või mitte, peamine eesmärk on selle edukas töö. Arvestades, mis hetkel toimub Narvas ja üldse Ida-Virumaal, võib väita vaid üht – propaganda sooritas oma töö 100-protsendiliselt.
Uskumatu on see, et me elame 21. sajandil, mida peetakse inimkonna progresiivsemaks ajaks, meil on tohutu suur juurdepääs teabeväljadele, mille abil saame arendada oma kriitilist mõtlemist. Hoolimata kõigest sellest jõuame me kõik murdepunktini, kus ühed seostavad enda elu\enesemääratlust\elumõtet mingisuguse tühise metallikolakaga ja sellesama pronkssõduriga, teised aga loodavad ja usuvad kindlalt, et Narvast pärit metallitükk lahendab meie probleemid – aga see on jällegi enesepettus.
Hetkel näitab see olukord ainult seda, et ollakse nii meeleheitel ja usu kaotanud eelkõige iseendasse, et keegi pole märganudki seda rauakogumit aastaid ja nüüd tehakse sellest päästev imekultus. Austatud kodanikud, teid ei päästa ei metallimürakas Narvast ega pronkssõdur Aljoša Tallinna Siselinna Kalmistul!
Lana Leemets