05.03.2023
Lana Leemets
Hiljuti ilmus meedias väga huvitav artikkel “väga austatud” hr. Aivo Petersonist (sünnipärase nimega Krõlov), kes on liikumise “Koos” asutaja.
Nimelt külastas nimetatud ühiskonnaaktivist hiljaaegu Moskvat, kus demonstreeris Donbassist pärit laste pilte, kes pidid olema Ukraina sõjas surma saanud, kuigi hiljem selgus, et tegelikult olid lapsed hoopis elus ja installatsiooni mõte teistsugune. Peale Moskvat siirdus hr. Peterson edasi Donetskisse ning rääkis sealt nagu tõeline siiras poliitik live`s Eesti elanikele (vabandust, parandan – Eesti venekeelsetele elanikele), mis seal päriselt toimub ja kes on toimunus ning toimuvas süüdi, sh. süüdistas Peterson ka Eesti Vabariiki. Meil tegeleb Ukraina abistamisega väga aktiivselt näiteks Riigikogu liige Anti Poolamets, aga nagu selgub hr. Petersoni jutust, olla Poolamets ja teised samasugused suure südamega inimesed hoopis ise ka sõjas kaassüüdlased.
Hr. Peterson proovis “õnne” paljudes erakondades, sh ka EKREs. Pakkus end esinumbriks Narvas kohalike omavalitsuste valimistel ning külastas hea meelega ka “rottide” (nii sildistas antud kangelane meie erakonna kandidaate) suurt meeleavaldust “Elektri Hind Alla” 16. oktoobril läinud sügisel.
Seal jõudis ta ka pilte endast koos meie “rottidega” teha lasta. Neid pilte vaadates tundub mees nende peal nii õnnelikuna, justkui oleks ta 5-aastane laps, mitte täisjõus parimas eas mees. Oma silma läbi näen aga neil piltidel vaid kenasid Eesti mehi koos sinuga, Aivo!
Mul on üks küsimus hr. Petersonile. Kes Sa oled üldse, et võtad voli sõimata Eesti rahvast rottideks? Mida Sa oled elus saavutanud, et kedagi niimoodi sõimata otse näkku? Ma väga hästi mõistan, et antud retoorika on omapärane Solovjovi saadetele, kuhu kutsutakse külalisi eesmärgiga korraldada show’ d, aga me oleme Eesti Vabariigis, mitte Vene Föderatsioonis! Mingi eetika peaks ju ka säilima? Või mida kodanik Peterson veel pakub? Minna kallale enda oponentidele nagu Žirinovski?
Ma väga hästi mäletan, kuidas paar aastat tagasi keskkonnaministri Madis Kallase nõunik ütles mulle, et erakondi saab vahetada vaid kord elus – absoluutselt nõus. Mina tahan näha valitsuses neid inimesi, kellel on olemas kindlad põhimõtted ja isiklik arvamus, mitte selliseid, nagu hr. Peterson, kes on hommikuti sots ja õhtuti konservatiiv – see on häbi ning naljanumber!
Sellist inimest nii mina kui ka paljud teised ei saa tõsiselt võtta. Tahan öelda ka aitäh kõikidele erakondadele, kus antud “kangelane” liige oli. Seda selle eest, et niisugusel inimesel ei lastud pürgida valitsusse, eriti kuna ta praegu näitab meile kõigile enda õiget palet ehedaimast küljest.
Hr. Peterson manipuleerib häbematult vene rahvaga, naerdes viimasele otse näkku. Enne seda, kui liikumise “Koos” fännid mind EKRE-natsiks nimetavad, ütlen niipalju, et olen ise pärit vene perest ja EKREs ma pole ainuke selline, sama päritolu on ka näiteks Martin Helme nõunikul Ivan Makarovil (keda muide olen ka ise intervjueerinud). Mu armas vanaema töötas terve elu koos eestlastega ja suhtleb paljude endiste kolleegidega siiamaani. Lisaks sellele kõigele on ta alati õpetanud enda lastele ja lastelastele (ehk siis mina kaasa arvatud), kui oluline on austada teiste riikide ajalugu ning kultuuri. Ma olen vanaemale väga tänulik, sest enda sünnimaal ei tunne ma end sugugi võõrana.
Liikumine “KOOS” näitab meile kätte meie ühe tähtsama valupunkti – lõimimise. On ju ammuteada asjaolu, et suur osa eestivenelastest ei tunne end meie maal nagu kodus. Eks me niigi võitle venestamisega juba nõukogude ajast saadik ja see on jätkunud ka meie enam kui 30. taasiseseisvusaastal, aga kerkib veel üks samuti juba pika habemega küsimus – kas on see ennast ära tasunud?
Yana Toom pürib tagasi Riigikokku, Petersonid käivad Donetskis, putinistlikud liikumised laiendavad oma haaret ning vene propagandistlikud kanalid kirjutavad «Наши в Эстонии (“Meie [inimesed] Eestis”)”.
Mul on sellest kõigest kõrini. Kaua võib!? Kaua Eesti rahvas peab kannatama selle nimel, et sellised asjad üldse ette vabas Eestis tulla võiksid? Ma ei taha siia mingisugust Vene-Eestit või, taga hullemaks, Eesti kubermangu Venemaa Föderatsiooni koosseisus, ma olen 20-aastane noor naiskodanik ja tahan elada oma kodu-Eestis. Kodumaal, kus uhkelt hõljuvad sinimustvalged lipud, kus kõlab meie kaunis ja ilus eesti emakeel, kus hoolitakse meie metsadest, rahvusest ja heaolust.
Minu hirmus unenägu on ühel päeval ärgata üles Donbassis nr. 2. Saage aru, et sinnakanti kõik liigub, kui me laseme sellistel Petersoni-sugustel “kangelastel” Eesti riigis veel kauem viibida, siin laiutada või koguni valjuhäälselt ja räuskavalt meie küsimustes kaasa targutada. Kui Eestis nii halb elu on ja üle Peipsi-järve on palju parem, miks siis sinna ei kolita?
Ma tahan väga loota, et nii Euroopa Liit kui Eesti Vabariik võtavad kõnealuse küsimuse osas midagi ette.
Lugupeetud “Koos” jms. seltskondade toetajad! Meeldigu teile või ei, aga Eesti oli/on/jääb alati Eestiks ning see teebki temast Eesti.
Lana Leemets
Lõpetuseks Hando Runneli igihaljad värsid:
Kes meie maale tulnud on,
kuid kellel siin ei meeldi,
meil värav lahkelt valla on,
las minna kui ei meeldi.
Kes meie meelt ei kannata
või meie keel ei meeldi –
mulk lahti on, las lennata
kõik koju, kel ei meeldi.
See maa siin meie kodu on,
kas meeldib see või’ meeldi.
See teistele, ükskõik see on,
sest niikuinii ei meeldi.