13.02.2023
Lana Leemets
“Milleks ma maksan sotsiaalmaksu, kui vajalik abi minuni ei jõua?” – küsimus, mida ma kuulen inimestelt aastaid ja aastaid, vahepeal mõtlen sarnaselt.
Tänapäeva Eesti tervishoiusüsteem on väga omapärane. Ahnelt võetakse palgast sotsiaalmaksu, aga kui inimene vajab abi, siis vastatakse, et te olete ise süüdi, pidite iseseisvalt hoolitsema oma tervise eest! Nii ütles hiljuti telekas üks tervishoiutöötaja. Minu peas kohe tekib küsimus: “Kulla inimene, mille eest sa palka saad ja kuidas saad nimetada end tervishoiutöötajaks, olles selline egoist patsientide suhtes – kas esmajoones just inimkeskne lähenemine ei peaks olema üheks lahutamatuks osaks tervishoiusüsteemist?”.
Praeguse Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahvis 28 on nähtud igaühele ette õigus tervise kaitsele. Mulle jääb mulje, et antud paragrahv eksisteerib niisama ilu pärast. Kuidas on võimalik see, et heaoluriigis, kus on suremus kõrgem kui sündimus, on inimesed sunnitud kuid või koguni aastaid ravijärjekorras seisma ning vahepeal eriarsti juurde pääsemine on sama hästi kui võimatu nii maksumaksjatele kui ka Ukrainast tulnud sõjapõgenikele.
Meie tervishoiusüsteem pakub alternatiivi, et kui oled väga haige, siis on vabalt võimalik saada kallihinnalisi eraraviteenuseid, mida tarvitada saab kenasti ilma järjekorrata. Nii tuleb maksumaksjatel üha suurem osa oma ravist maksta omast taskust kinni. Vabandust, aga mispärast siis nii mina kui teised Eesti elanikud Haigekassale (või uue, äpardunud nimega Tervisekassale) makse maksma peame, kui arstiabi muutub meie silme ees tasuliseks? Minul tekib jalamaid küsimus, et mida jääb üle teha neil, kellel pole selleks piisavalt raha, eriti praegu kriisi ajal? Kas need inimesed peaksid kaevama haua tagahoovi ja seal kohusetundlikult lebama, oodates surma?
Toon ühe üsna lihtsa näite. Ühel mu tuttaval on närv muljutud. Ma ei hakka siin pikalt kirjeldama, milles asi lähemalt seisab, aga ütlen niipalju, et see konkreetne kõnealune juhtum on väga eluohtlik. Isik töötab ja sotsiaalmaksu seega ka maksab, väga tihti arsti poole ei pöördu. Ühel hommikul ta ärkab üles ja tunneb ennast halvasti. Perearst ei suuda kuidagi aidata, saab vaid välja kirjutada Tramadoli või Paracetamoli kodeiiniga, EMO asjaga üldse ei tegele, pakutakse vaid antidepressante ning saadakse koju või tasulise eriarsti juurde. 2023. aasta jooksul pole võimalik pääseda neurokirurgi juurde, vaid tasulisi aegu on pakkuda ja sedagi alles kahe nädala pärast. Antud olukorras maksumaksjal ei jää miskit muud, kui kasutadagi tasulist abi, või nagu varem olen öelnud, kaevata haud tagahoovi ja oodata maise teekonna lõppu.
NB! Austatud kaasmaalased, antud juhul pole tegu minu ulmaga või mingisuguse muinasjutuga! Vastupidi, see on vägagi tõsieluline juhtum. Üks nendest tuhandatest juhtumitest, mis korduvad aastast aastasse. Mul on hirmus ette kujutada, mis meid lähitulevikus ootab, kui ka edaspidi tervishoiusüsteemi lünki eiratakse. Kõige õudsem selle juures on see, et erakonnad juba palju aastaid, vaid lubavad antud probleeme lahendada, aga karm tõde on, et keegi sellega ei tegele
Ma julgelt ütlen, et nii meie tervishoiu- kui haridusüsteem vajab kumbki reforme, aga mitte lihtsalt reforme, vaid üleilmalisi.
Kurdetakse, et meil on vähe spetsialiste, seega kas poleks mõistlikum suurendada õppekohtade arvu arstiteaduse erialal? Praegu võetakse Tartu Ülikoolis üliõpilasi vastu aastas vaid 180, mis tundub esmapilgul piisav, kuid kui me arvestame nendega, kes lahkuvad, sest ei saa õpingutega hakkama/kolivad välismaale, siis lööb ette üsna kurb number.
Esiteks tuleks ära kaotada nn. akadeemilise võimekuse test, mis on mu meelest täielik jama, sest kuidas peegeldavad inimese teadmisi keemias/bioloogias/füüsikas ülesanded arvata ära graafiku järgi, kas naine oli mehe peal või all jms. Teiseks tuleks tõsta palka nii arstidel kui ülejäänud medpersonalil, kes miskipärast alati unustatakse. Usun sellesse, et see soodustaks Eestist pärit meditsiinivaldkonna inimeste huvi oma tööelu kodumaaga siduda.
Ja lõppude lõpuks võtta midagi ette Haigekassa rahastamisega, me ju kõik näeme, et selles vallas ei ole solidaarsus end korralikult õigustanud. Viimane haigekassa juht ütles, et raha pole ning sestap muutub arstiabi 5-7 aasta pärast peaaegu sama hästi kui kättesaamatuks. Ei mõista, milleks oodata kuni meie süsteem õhku lendab, kui me saame selle plahvatuse peatada juba täna.
Lana Leemets