28.02.2023
Lana Leemets
Väga kuumaks teemaks viimasel ajal on olnud nn. inimeseõpetuse tund põhikoolis. Ühed on arvamusel, et see tuleb ümber nimetada perekonnakasvatuseks, teised aga, et seksuaalkasvatuseks.
Täiskasvanute inimeste omavahelistes suhetes on seks üheks suhtevundamendi lahutamatuks osaks, aga me ei peaks ära unustama ka seda, et oskused ja tahe elutervelt omavahel läbi saada – pole vahet, kas sõpradena või kuidagi lähemal moel – saavad alguse eelkõige sellest, kui inimesed asjad omavahel selgeks räägivad ja üksteist paremini tundma õppida üritavad. Antud aines, kui meie haridussüsteem tahab aidata enda väikseid kodanikke, peab alustatama sellest, et aidata neid eristada erinevaid inimesi ning mõista ennast ja oma tundeid.
Perekonnaõpetus (või mis iganes selle õppeaine nimeks on või kuidas plaanis nimetada), peab õpetama lastele, mis asjad need suhted on ja kuidas nad peavad arenema (kui me räägime üksteisevahelistest vastastikku rahuldustpakkuvatest suhetest), kuidas kehtestada ja kaitsta oma isiklikke piire ning miks see on oluline. Kõik need omadused ja teadmised tulevad kindlasti kasuks.
Kõnealuste asjade seoses pean silmas puberteedieas lapsi, kes mõtlevad ja tajuvad maailma enda ümber küll enam mitte päris kui lapsed, aga mitte ka veel kui täiskasvanud – see on fakt. Seega siin ma tahan võtta arvesse üht väga olulist aspekti – psühholoogilist. Toon näitena omaenda õe kogemuse. Mullu ühel hilisõhtul ilmus mu väike ingel mu tuppa ja nagu alati palus abi kodutööga. Mõtlesin, et taas ei saa hakkama matemaatikaga, aga kui ta rääkis mulle enda murest lähemalt… selgus, et matemaatika oleks selle kõrval nali olnud.
Nimelt andis mu õe inimeseõpetuse õpetaja klassile kohustuslikuks kodutööks valmistada ettekanne nö. Allavööteemal (suguorganid, sperma jms.), kusjuures ta ei küsinud kelleltki, kas ta valdkonnavalikul kaasa rääkida tahab või kas üldse soovib sellest kirjutada või tunneb, et saab hakkama kirjutamisega nii peenetundelise ja vajalikke eakohaseid teadmisi eeldaval teemal. Nii määrati minu õele kirjutada ja ette kanda meessuguorganitest.
Küsisin, kas tõepoolest tuleb tal just sellel teemal ettekanne koostada ning kas ta seda teha soovib. Noorem õde läks näost tulipunaseks nagu liigpõletatud telliskivi ning vastuseks tuli: “Ma ei taha (seda kodutööd teha), see on piinlik, eriti poiste pärast”.
Vahepeal mul jääb mulje, et nii minu kui järgnev põlvkond räägib seksist liga palju, unustades aga, et eluterved suhted, nagu eelpool juba kirjutasin, saavad alguse üksteise tundmaõppimisest. Me elame kaasaegses maailmas, kus igapäevase elu lahutamatuks osaks saanud virtuaalmaailm, mille tõttu ei oska ega teagi paljud inimesed, kuidas suhestuda teistega päriselus ning sestap eelistavad viimasele rohkem virtuaalmaailma. See on väga oluline ja päevakohane probleem. Probleem, mis kisab: “Õpetage mulle käitumisreegleid ühiskonnas!”, mitte seda, kuidas teha lapsi. Mulle jääb arusaamatuks, milleks teha probleeme seal, kus neid pole ning samal ajal jätta päris valupunkte tagaplaanile.
Hiljuti nägin inimest, kes määratles enda isiksust aka non-binary gender Wolt transnaine ning talle meeldis veeta aega rohkem loomadega kui inimestega. Säärane käitumine jätab mulje, et isik on viisakalt öeldes soe peast ja vajab teatud spetsialisti abi.
Inimene on sotsiaalne loom, ma ise tunnen ennast kui introvert, aga samas ei suudaks ealeski koos elada kogu aeg vaid oma kassiga ja ilma ühegi inimeseta enda kõrval. Ütlen ausalt, et kui laps tuleb mu juurde hundikostüümis ja teatab, et alatest tänasest on hunt Juhan, seda ma veel mõistan, aga kui 27-aastane täiskasvanu inimene nõnda talitaks, siis seda enam mitte. Ma ei saa võtta tõsiselt sellist inimest ega ka teisi, kes agaralt õigustavad enda säärasel kombel ülevalpidamist. Kardan, et kui õppekavasse lisatakse veel “kõikide maailmas olevate genderite-loomade õppimist” – siis ei jää üle miskit muud, kui avada 13. klass.
Soovin mainida ka seda, et noored märkavad tänapäeva probleeme ja julgevad nendest avalikult rääkida (keskkond, seksuaalkasvatus, õigus vabale eneseväljendusele) – see on õige ja väga hea ning meie valitsus peab noori selles toetama. Kuid kui keegi kasutab lapsi enda huvides või, taga hullemaks, lõikab sellel teel rahalist kasu – see on kohutav. Meie kui täiskasvanute peamiseks missiooniks on vältida olukordi, mis võivad viia tuhandete isiksuste vältimatu hävimiseni.
Lana Leemets