04.05.2022
Kaja kallas viis ellu Andrus Ansipi unistuse viia Eesti Euroopa esiviisikusse.
Eile hommikul lugesin Delfist uudist, et meie peaministri Kaja Kallase toetus kahekordistus.
Uudisportaale vaadates sattus silmade ette Postimehe artikkel, kus oli must-valgel kirjutatud “hinnad tõusevad nagu 90datel” ja põhimõtteliselt oli juttu sellest, kuidas aastane inflatsioon Eestis on jõhkralt kasvanud aprillis 19%-ni.
Seejuures oleme Euroopas esirinnas, nagu Ansip on kunagi lubanud. Kuid mitte rikkuse, vaid vaesuse järgi, ja üsna varsti. Lisaks sellele lubatakse ka Euribori 1% tõusu; suurepärane uudis, eks ole. Ärgem unustagem ka seda, et Eesti on loobunud Vene gaasist ja meil pole olemas mingisugust alternatiivi, on vaid peaministri ilusad jutud meie tulevikuvõimalustest, näiteks tuulepargid.
Kallid valitsuse toetajad ja kaitsjad, lõbusad ajad on alles ees, nagu arvatavasti ütleks Mart Helme tema humoorikalt mahlaka retoorika järgi otsustades. Mäletan, kuidas inimesi tabas tõeline šokk sügisel ja jõulude paiku seoses elektrikriisiga. Võrreldes eesootavaga oli see kõigest “lilled” või, veel kord Marti tsiteerides, hungveipingide morsipidu.
Kõrgharidusest ma ei näe mõtet ega suudagi pikalt rääkida. Selles valdkonnas muutub asi rahalises mõttes iga aastaga ikka aina hullemaks. Sestap on minu arvates praeguses olukorras meil vaid kaks valikut.
Esimeseks on kehtestada õppemaks. nn tasuta haridus omadele, mis on ammu Reformierakonna poolt ellu viidud, aga on täielik fiasko, mille tulemusena kannatavad eelkõige üliõpilaskandidaadid, kellele lehvitatakse ja pakutakse võimalust proovida saada sisse järgmisel aastal.
Isegi igakuine 100€ õppemaks oleks juba väga abiks ülikoolidele, nad oleksid võimelised vähemalt väiksemaid asju kinni maksma. Mõned väidavad, et meie üliõpilastel pole piisavalt raha, aga meie kiiresti kasvava inflatsiooni oludes vististi saadki 100€ eest osta varsti vaid pulgakommi jäätisega?
Teiseks variandiks on samas vaimus istuda edasi ja oletada, et kõik on korras, kuni kõrgharidus ei lagune täielikult ära.
Kõik minu poolt välja toodud asjad on alles jäämäe veepealne tipp. Ma ei mõista, mille põhjal kujuneb välja selline toetus Kaja Kallasele – kas selle pärast, et lehvitati Ukraina lipuga ja pasundati, kui kuri on Putin? Kas te teete nalja või? Me võtsime vastu suure hulga ukrainlasi, kes nüüd nagu kodutud magavad bussi- ja raudteejaamades ning laevadel, lisaks sellele nendel on üsna raske üürida korterit.
Kas moraalikriteeriumite järgi on see siis vastuvõetav, et inimesi visatakse hotellidest välja justkui prügi? Kas on vastuvõetav, et meie lastelt võetakse leib suust ja antakse sõjaväeteenistuskõlblikele tervetele meestele? Meil pole mingit plaani ja need üheksa miljoni eurot, mida andis Brüssel, meid eriti ei aita. Selleks, et seda tõsiasja mõista, ei pea olema majandustegelane.
Meie valitsuse poliitilise kursi tagajärjel kannatavad nii Ukraina sõjapogenikud kui ka meie põlisrahvas.
Meie uus reaalsus on see, et lähiajal keskklassi ei ole meil enam olemas. On vaid vaesed ja rikkad, mõisnikud ning talupojad.
Lana Leemets
