Laste vaimne ja füüsiline kastreerimine on globalistide võigas projekt, mille propageerimist nad ilusate sõnade varjus kunagi ei lõpeta. Tüüpiline näide on ekspresident Kersti Kaljulaidi hiljutine kirjutis, kus ta väidab, et heas koolis ei õpita enam eelkõige teadmisi, vaid „inimeseks olemise kunsti“ – empaatiat, suhtlemisoskust, erinevate arvamuste aktsepteerimist ja kompromissivalmidust. Teadmised olevat vananenud, need tulevat niikuinii internetist. Kooli ülesanne on kasvatada tundlikke, paindlikke ja sallivaid indiviide.
Tore lugu küll. Aga masinavärki, kust need teadmised „tulevad“, hoiavad käigus ja arendavad insenerid, matemaatikud, füüsikud ning tehnikud. Empaatiast ei valmistata ühtegi sidesatelliiti, tuumaelektrijaama ega algoritmi.
Kust need teadmised üldse internetti tulevad? Kas nad kasvavad ise puu otsas või juurduvad pilve peal nagu mingi empaatia ja homoseksualismi sammal? Ei. Teadmisi loovad oma ala asjatundjad, kes on veetnud tuhandeid tunde raske õppimise ja eksperimenteerimisega, mitte sujuvad suhtlejad ega tõejärgsed kõigega mugandujad.
Globalistide jutu analüüs viib alati samale järeldusele: kõik selles on vale ja rahvusriigile kahjulik. See on pealegi läbinisti ebaloogiline. Me ei räägi empaatia keelt, me räägime eesti keelt. Kui me selle keele kaotame ja asendame selle pehme, piirideta globaalse tundeuduga, muutume Kurt Vonneguti romaani tulnukaks, kes suhtleb stepptantsu ja peeretustega.
Ilma tugeva teadmistepõhise hariduseta, keeleta ja rahvusliku identiteedita ei ole meil tulevikku. Me muutume globaalseteks kõigesööjatest tarbijateks, kelle üle on lihtne valitseda.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 01.09.2026