17.12.2020
Riigikogu hoone
Poliitik Lauri Vahtre ja ajakirjanik Priit Pullerits on sotsiaalmeedias väga tabavalt kokku võtnud kolmapäevasel Riigikogu istungil juhtunu.
Lauri Vahtre: “Mida teeb Eesti ajakirjandus? Koob pühadeks sokke? Kolme tunni eest toimus ülimalt oluline hääletus, aga uudisteportaalid sellest ei kõssagi. Nimelt kas menetleda nn vaenukõne seaduste eelnõu edasi või saata ta sinna, kus on ta koht, st prügikasti. Või teiste sõnadega kas astuda suur samm totalitaarühiskonna, meelsusvanglate ja tsensuuri suunas, või jätta seekord astumata.
Sellist sammu ei soovinud teha 50 riigikogu saadikut, 39 aga arvas, et meelsusvanglad ja tsensuur on ikka täitsa toredad asjad, mõtet tasuks arutada. Tsensuuri vastu seisis koalitsioon, tsensuuri poolel opositsioon.
Kuid kummagi reegli juures oli erandeid. Nii leidus koalitsiooni poolel kolm saadikut, kellele koalitsiooni üldhoiak ilmselt ei meeldinud ja kes jätsid hääletamata (Enn Eesmaa, Martin Repinski, Imre Sooäär); samuti käitusid aga ka opositsiooni poolel neli saadikut (Jaak Juske, Lauri Läänemets, Jevgeni Ossinovski, Katri Raik), kellele siis nähtavasti ei sobinud opositsiooni üldhoiak. Sama tegu, aga sõnum täpselt vastandmärgiline. Ja olukord vägagi intrigeeriv, et mitte öelda pikantne.
Ossinovski ei toeta Kaja Kallase püha üritust? Ja seda otse “keskaegse, madalalaubalise ja harimatu” koalitsiooni nina all? Mida ütleb selle peale Toomas Hendrik Ilvese süda? Ühesõnaga, suurepärast materjali kui palju. Pole ainult kirjutajaid. Eks sokid kuluvad muidugi ka ära.”
Priit Pullerits: “Ma ei saa aru kahest väga valulisest asjast.
Esiteks, kuidas on võimalik, et end liberaalseks pidav Reformierakond surub Riigikogus läbi nn. vihakõne seaduseelnõu, mis on räigelt sõnavabadust piirav, kogunisti kriminaliseeriv, nii et selle eest võib näha ette vanglakaristuse ühest kolme aastani.
Teiseks, kuidas on võimalik, et Eesti ajakirjanduse need esindajad, kes nägid metsikut sõnavabadust piiravat tonti, kui võimule tuli nüüdne valitsus (tonti, mis on jäänud nende kisatõstjate luuluks), istuvad nüüd haudvaikselt ega tee piiksugi, ei iitsatagi, kui sõnavabadust on asutud lausa must valgel, otse ja karmilt ning karistuse ähvardusel piirama.
Eesti ajakirjanduse vaikimine – arvestades, kui kõva häält tehti alles mõni aeg tagasi sõnavabaduse väidetava-oletatava piiramise teemal – ei ole ainult südantlõikav ja hingekriipiv, vaid lausa kõrvulukustav.”