15.03.2022
Emeriitprofessor Marju Lauristin nimetas kahetsusväärseks Tartu Ülikooli otsust mitte võtta uuest aastast õppima Venemaa ja Valgevene kodanikke, kel puudub Euroopa Liidus elamisluba.
Igal inimesel on õigus oma arvamusele, kuid Lauristini argumendid on nagu ikka naiivsed ja demagoogilised, kuni lapsikuni “kas teil häbi ei ole” välja. “Meie auväärse ülikooli agarus selles küsimuses oli lausa piinlik. Siia õppima tulijad näitavad ju oma sammuga soovimatust alluda poliitilisele ajupesule Putini Venemaa ülikoolides, valides selle asemel haridustee demokraatlikus Euroopas,“ ütles Marju Lauristin intervjuus väljaandele „Peegel“, mida vahendas ka ERR-i riigimeedia portaal.
Kui tõesti seisneks venemaalastest tudengite soov õppida Eestis ainult soovimatuses alluda Putini propagandale, siis selleks ei pea ju lahkuma riigist. Saab õppida aineid, uurida kvaliteetset teaduskirjandust ja seista vastu režiimile. Kui kõik propagandavastased noored sõidaksid Eestisse, siis kes aitaks vene riigil tõusta üles totalitarismi mülkast?
Lauristin väidab, et on väga oluline teha vahet Vene riigi ja vene kultuuri vahel. No ei tasu ikka pidada oma kolleege Tartu Ülikooli senatist aabitsatõdede tutvustamist vajavateks ja pidada muu maailma kultuuriasutusi kultuurivaenulikeks. Sõitku La Scala teatrisse ja selgitagu seal, et Ukraina vastast agressiooni toetanud ja selle eest kinga saanud Netrebko ei ole Vene riigi osa, vaid puhas kultuurinähtus. Ja mingu Tallinnas Kirkorovi kontserdile, sest Kobzon on kahjuks surnud ja Gazmanov siia õnneks veel ei tule.
Teisest küljest võivad siia siirduvad Venemaa noored sattuda vihma alt räästa alla ja meie ultraliberaalsed ülikoolid võivad teha konservatiivsematest ja traditsioone austavatest vene tudengitest ei liha ega kala. Samas on meil siin kõige putinilembesem valijaskond endises N.Liidus ja näiteks üks Juri Lotmani nime häbistav ja Tartu Ülikooliga seotud „semiootikute“ seltskond terroriseerib meie presidenti vene eriteenistuste mõju all olevates väljaannetes ultimaatumite ja igasuguse pahatahtliku jamaga Eesti kohta. Nii et kui nende noorte maailmavaadet hakkavad kujundama sellised isikud ja ka Lauristini enda koolkoondlased, siis oleks juba parem jääda Venemaale, kus ülikoolides on poollatentseid putiniste ehk isegi vähem, kui meil siin kohapeal sõjakaid neomarksiste.
Praegu õpib Tartu Ülikoolis 257 Vene ja 25 Valgevene kodakondset, aga kuna mitte ükski ülikool Venemaal pole hetkel sodiks pommitatud, siis õiglasem on võtta vastu võimalikult rohkem Ukrainast sõja ja surma eest põgenenud noori, kel pole tõesti kusagil mujal õppida.
Ja veel: maailma on haaranud „tühistamiskultuur“, tõmmatakse maha koloniseerimist vähegi meenutavaid ausambaid, vihatakse sellist „valgete rassistide“ muusikat nagu näiteks Tšaikovski ja Mozarti oma, BLM tühistab valgete meeste matemaatikat ja valged jalgpallurid peavad laskuma ühele põlvele tumedanahaliste ees.
Marju Lauristin pärineb ikka sellisest eesti riigi kukutajate perekonnast, et hoia ja keela, ja need eesti rahva jaoks traagilised sündmused on võrreldes Aafrika koloniseerimisega niivõrd värsked, et ta võiks vastavalt tema enda marksismist ja kommunismist kujunenud liberaalsele sallivusideoloogiale ise laskuda eestlaste ees põlvele ja paluda oma eellaste ja iseenda eest nende käest vabandust.
Igal juhul mitte noomida teisi selle eest, et nad üritavad veidigi pidurdada venestamist ja pidada kinni EV Põhiseadusest.
Ivan Makarov