Leedu kaitseminister Robertas Kaunas ütles 15min.lt-le, et Leedu sõjaväeluure andmetel kaalub Venemaa Ukrainas toodetud droonide kasutamist Balti riikide kriitilise taristu ründamiseks. See on tõsine hoiatus.
Eesti kaitseminister Hanno Pevkur reageeris vastupidiselt: Eesti luurepilt ei ole muutunud, piiride lähedal olulisi muutusi pole näha ning „hirmuks ei ole Eestis kunagi põhjust“. Rünnak oleks NATO vastu, meil tuleb säilitada kainus ja koguda infot.
Arstide keeles nimetatakse seda diferentsiaaldiagnoosiks. Kahe arsti arvamused on diametraalselt vastupidised. Mõlemal ei saa korraga õigus olla. Samuti ei saa mõlemad korraga eksida. Üks neist eksib.
Küsimus on, kes on usaldusväärsem allikas? Leedu valitsus ja ministrid on viimastel aastatel olnud Eesti omadest selgelt edukamad. Leedu majandus kasvab, probleemid on paremini kontrolli all, riik paistab maailma asjadest paremini aru saavat.
Nad tegutsevad vähemalt osaliselt oma rahva ja riigi huvides, mitte ainult Brüsseli narratiivi järgi. Seda ei saa paraku öelda Eesti praeguse valitsuse kohta, kes on majanduse, energiajulgeoleku ja sisemise ühtekuuluvuse osas vedanud läbikukkumiste jada.
Kui Leedu minister räägib ohust, on tal selleks alust. Kui Pevkur väidab, et midagi karta pole, kõlab see strateegilise kommunikatsiooni ja rahva rahustamisena, mitte tõena.
Siin ei pea olema julgeolekuekspert, et loogikat näha. Kui meil tõesti poleks midagi karta, siis miks me tõstame kaitse-eelarvet rekordtasemele? Miks räägime uute relvasüsteemide hankimisest, kaitsetööstuse kiirest arendamisest ja varude kogumisest? Need tegevused ei tulene ju tühjast kohast.
Loogiline? Jah, täiesti loogiline. „Eestlased on mugavad, unustanud oma tugevused ja võtnud üle Leedu vead. Leedu on käitunud vastupidi,“ ütles Leedu ettevõtja ja arvamusliider Robert Juodka. Masendav on tõdeda, et see väide käib üha enam ka Eesti valitsuse sõnade kohta. Need omandavad mõtte alles siis, kui need tagurpidi pöörata.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.08.2026