Pole vist saladus, et Leedu rändekriisi tekitas Valgevene režiim vastuseks sellele, et Leedu on sealse opositsiooni toetamise eesrinnas – paraku näitab afgaanide, iraaklaste ja paljude teiste Kolmanda maailma kodanike suur osatähtsus ületulijate seas, et rahvusvaheline õigus ei maksa enam midagi.
Arusaadav oleks see, kui Valgevenesse tuleksid Ukraina sõjapiirkonna põgenikud, kes tahaksid sealtkaudu edasi Lääne-Euroopasse – aga nendega pole tegu, suuresti ka mitte Valgevene endi põgenikega. Afganistanist, Iraagist, Vietnamist ja mujalt pärit rändlejad aga pidid kuidagi Valgevenesse sattuma, see riik aga on nii lähteriikidest kui ka rändeteedest kaugel.
Aktiivset rändeteed sealtkaudu ei kulge, sest Valgevene ja Saksamaa vahel on migratsioonivastane Poola ja ränne lihtsalt takerduks. Balti riikidest on samuti raske edasi pääseda – kui mitte proovida Klaipedast paadiga Rootsi pääseda. Aasia põgenikel on ka otsesemaid rändemarsruute kui selline põhjapoolne kulgemine – ilmselt nad Leetu jääda ei soovi, kuigi Leedu valitsus on lubanud sel aastal Vahemere põgenikke riiki tuua.
Leedu piirivalve teatel räägib suur hulk Druskininkai piirivalvurite poolt kinni peetud migrante sarnaseid lugusid – et nad õppisid Grodna kõrgkoolides ja Valgevene on hiljuti kehtestanud selliste üliõpilaste jaoks uued maksud. Väidetavalt tõsteti nad õpilaskodudest välja ja pidid seetõttu Valgevenest lahkuma.
Sellise variandi korral peaksid migrandid ruttu otsa lõppema, sest palju neid Grodna üliõpilasi siis ikka on – see selgitus on seega ilmselt vale. Küll aga on teada, et ka Venemaa on täis kõikvõimalikke migrante, sealhulgas just afgaane ja iraaklasi. Ilmselt on neid palju ka Valgevenes.
Endisesse NLiitu saabunud Kolmanda maailma migrandid võivad seal aastaid töötada, aga nad tahavad edasi Lääne-Euroopasse, kus nii palgad kui sotsiaalsed garantiid on tohutult suuremad – näiteks Venemaal ei poputa migrante keegi nii, nagu Rootsis. Mõistagi on neil soov lihapottide poole liikuda.
Valgevene ja Venemaa kasutavad oma maades viibivaid migrante surve avaldamiseks Läänele. Selleks pole vaja muud ni näidata käega lääne suunas ja öelda – minge, meie teid ei takista. Ja minnaksegi, nagu näitas ka aastatetagune põgenikekriis Venemaa piiril Soome ja Norraga.
Ka Eesti on selles osas väga haavatav. Tänu Reformi- ja Keskerakonna valitsemisele pole Eestil ei pidavat piiri ega sõjaväestatud politseid (EKRE-t takistati selle taastamisel igati) ja FSB-l ei valmista mingit raskust lubada Venemaal asuvaid Kolmanda maailma mogrante meie suunas minema kihutada. Valgevene on seda ilmselt teinudki.
Eesti on lubanud Leedut migratsioonikriisis aidata. Parim abi oleks siiski see, kui Eesti tõstataks üles (näiteks ÜRO Julgeolekunõukogus) küsimuse selle kohta, et Valgevene peab oma riigist lähtuvad migrandid tagasi võtma, kui ta on need kord sinna sisse lubanud.
Keset Ida-Euroopat asuv Valgevene pole rändeteedel ja seega on ainus variant, et Leedut ründavad rändlejad on Minski enda sisse toodud, ja järelikult peab Lukašenka ka nende eest vastutama. Pole ju normaalne, kui ühes riigis võivad mujalt tulnud migrandid tormata kuhu iganes.
Leedu läheb praegu Kreeka teed (kellele saatis Türgi samamoodi migrante kaela) – ta võtab võõrad vastu ja loob endale Moria moodi laagrid, see aga lõpeb sama halvasti. Aga ehk ongi leedukatele vaja oma “sauna”, et mõista, kui vale on migrandilembus – võtab Leedu ju ainsana Balti riikidest vastu ka Vahemerd ületajaid. Poole suuga võiks Leedule soovitada migrantide viimist läänerannikule ja Gotlandile osutamist – las rannakalurid teenivad ka üleviimisega.
Tegelikult on see Lääne-Euroopa “uusnormaalsus” – jõuavad ju ka La Manche`i väina äärde Suurbritanniasse pürgivad migrandid, kelle puhul tekib küsimus, et mida on väärt Euroopa Liit, kui näiteks Nigeeriast lähtunud noor mees kõmbib Liibüasse, sõidab paadi ja vabaühenduste laevaga Euroopasse, jalutab läbi mitme riigi Calais`i ning sõidab taas paadiga Briti saartele – ja kõike seda ebaseaduslikult. Seaduslikkus pole populaarne enam ei Idas ega Läänes.