18.04.2020
Algirdas Patackas.
Uued Uudised avaldavad ühe Leedus 2012. aasta jaanuaris tehtud intervjuu, mis näitab, kuidas Ungari-vastane poliitika oli Euroopa Liidus juba tollal sügavalt sees ja madjarid ise ongi oma olemise ka EL-is olles suveräänsusele rajanud.
“Perekonna ja rahvuse pühasid postulaate oma Konstitutsioonis kinnitanud Ungari ajas vihale tänased EL ideoloogid. „Kuidas nad siis ei vihastaks, kui nii palju jõupingutusi tehti püüdlustega kustutada eurooplaste teadvusest põhjapanevad kristlikud ja rahvuslikud väärtused, millele toetusid esimesed EL loojad,” ütles intervjuus ajalehele „Respublika” Leedu sõltumatuse Taastamise Akti signataar Algirdas Patackas (1943-2015).
Kaks aastakümmet tagasi leedulased asusid Sąjūdise juhtimisel kaitsma sajandeid õigeks peetud väärtusi, ja langes Soviettide liit. Täna oleme teistsuguses Liidus, aga põhiväärtusi rünnatakse jälle, kuid kaitsta neid on üha raskem. Miks?
Kui langes soviettide liit, siis olid ühed väljakutsed, praegu on teised, mis on peamiselt seotud Läänega, EL-iga ja meie sisehädadega, mida me varem ei näinud või polnud olukorda, et neid näha. Mõtlen selle all siin ka tumedat, varjupoolset leeduluse poolt. Et see ilmnes, on koguni ka teatud väärtusega, sest kui tead oma diagnoosi, saad midagi ette võtta. Aga ungarlased on juba teed näidanud.
Kas ungarlased on oma uue Konstitutsiooniga liigutanud EL mädanenud alustalasid?
Raiskasin terve öö, kuni leidsin Ungari konstitutsiooni teksti inglise keeles, see on justkui ära peidetud. On üksnes kriitika ühte väravasse: kui üks publikatsioon on neutraalne, siis sada on vastu. Juba on ilmunud ka publikatsioone, mis on suunatud Viktor Orbani kui isiku vastu. See on vana meetod – kui ei saa mustata ideoloogiat, siis laima selle toetajaid.
Selline reaktsioon näitab, et ungarlased on teinud fundamentaalse töö. Mitte ainult ei pandud paika panku ja ei „murtud“ kohtuid. See on vist ainus konstitutsioon Euroopas, milles on elu alguse mõiste. Selles on kirjas, et elu, teoloogiliselt võttes inimhing, saab alguse elu algusmomendil.
Teiseks, konstitutsioonis on selgelt öeldud, et abielu moodustatakse vaid eri soost isikute vahel. See on kristlik ja üldse kõikide oluliste religioonide hoiak, mis sulgeb tee homoseksuaalsete abielude seadustamisele.
Poliitika osas on tähtis nimetuse muutmine – mitte enam Ungari vabariik, vaid otse Ungari – see näitab, et luuakse rahvusriik. Kuid ungarlased ei ütle lahti parlamentarismist. Ei ütle nad lahti ka EL-st, kuid hoiak on umbes selline: me elame EL-i lossis, kuid meil on oma toa võti ja palume mitte tulla meie juurde korda looma. Võime sõbrustada, kuid kui hakkate määrama, mitu teelusikat suhkrut me võime oma tee sisse panna, siis sellest ei tule midagi välja…
Ungari rahvas on ennast taas suurepäraselt näidanud, nagu ka 1956. aasta kevadel, kui tõusti üles sovieti okupantide vastu.
Kuidas arvate, kas Leedul õnnestuks korrata ungarlaste väljakutset?
Selleks oleks vaja, et rahvas oleks selline nagu ungarlased on. Aga nemad on sõjakad, mehised ja meist ühtsemad. Muidugi on vaja ka soodsaid tingimusi. Kui valimistel saaksime sellise enamuse nagu Viktor Orbani parteil on. Sest konstitutsiooni muutmiseks on vaja vähemalt kahte kolmandikku häältest. Väga harva õnnestub ühel parteil niipalju hääli kokku saada, koalitsioonides aga hakkab peale omavaheline eri suundadesse kiskumine.
Meie muutsime oma konstitutsiooni 1992. aastal. Enne Taastava Seimi laialisaatmist lõime viimase naela Leedu NSV kirstu. Pingutasime palju, sest mõistsime: kui meie seda ei tee, võib hiljem kõik takerduda. Aga ungarlastel see ei õnnestunud, ja nad elasid 1949. aasta konstitutsiooniga. Tõsi, mingi aja jooksul oli liberaalidel enamus, kuid neil oli puudu poliitilisest tahtest.
Võib-olla poliitilist tahet kaitsta põhiväärtusi on puudu ka meil. EL ähvardab Ungarit mitmesuguste sanktsioonidega, aga meie poliitikutel on otsekui suu vett täis.
Meie kristlikud demokraadid on Ungari valitseva partei „Fidesz“ ideoloogilised sugulased. Olen rääkinud kristlike demokraatide ja Isamaliidu juhtkonnaga, et nad avaldaksid neile kui parteile toetust. Tundub, et nõusolek on olemas. Rääkisin ka noortega, tegin ettepaneku luua sidemeid „Fideszi“ noorteorganisatsiooniga. Ungarlastel on vaja moraalset toetust olukorras, kus neid mõistetakse hukka ja ähvardatakse.
Kas kardetakse, et ka teistes EL maades võivad inimesed hakata aru saama, mis toimub?
Kõige rohkem torkab silma see vale, mis toidab ungarlastevastast propagandamasinat. Orbani parteid süüdistatakse ebademokraatlikkuses, tegelikult on asi vastupidine. Konstitutsioon hakkas kehtima 1. jaanuarist, kui sellele kirjutas alla president. See polnud ootamatu, sest selle tekst oli avaldatud veel enne valimisi. Arvan, et selle tõttu Ungari inimesed valisidki selle partei.
Praegust Ungari liidrit Orbanit tunnen isiklikult. Ta on otsekui Vytautas Landsbergis [s.1932], ainult et 30 aastat noorem. Mõtteviisilt on ta tõeline Sąjūdise liige. Orban oli mitu korda peaminister, on pikalt opositsioonis töötanud, kuid püsinud poliitilistes kõrgustes.
Mis on tähtis – massoonlik meedia vaikib sellest – Orban on autasustatud Püha Grigaliuse Suure ordeniga. Selle andis talle Johannes Paulus II, kuigi Orban on kalvinist, üksnes tema abikaasa on katoliiklane.
Johannes Paulus II ei andnud kaugeltki igale poliitikule ordeneid. Ja Orbani partei esitab väljakutse kogu liberaalsele vabamüürlusele, mis on EL-is võimul.
Ungarlased pöörduvad oma konstitutsiooniga, mille põhisuund on rahvuslik-kristlik, tagasi EL-i algusesse. Nad väidavad, et EL loodi kristlikel alustel. Tõepoolest, kolm poliitikameest, keda peetakse EL-i ristiisadeks, on katoliiklased – Konrad Adenauer, Robert Schumann ja Alcide De Gasperi [1881-1954].
Schumanni me veel teame, aga Alcide De Gasperi kohta väga vähe. Ta oli EL-i aluste arhitekt, Mussolini ajal istus fašistide vanglas, hiljem töötas Vatikanis raamatukoguhoidjana, mitu korda on olnud Itaalia peaminister, kuid EL-i loomisfakti 1957. aastal ta enam ei näinud.
1993. aastal A. De Gasperi suhtes on algatatud beatifikatsioon – ta võidakse õndsaks kuulutada!
Kas see tähendab, et need, kes ungarlasi ründavad süüdistusega, et nood olevat hüljanud EL väärtused, kaitsevad tegelikult väärastunud väärtusi?
Just nimelt. Ligikaudu seitsmekümnendatel toimus EL-is sisemäss, liberaalid ilmusid välja otsekui rotid, võttes EL valitsemises üle kõrged positsioonid. Koos Letas Palmaitisega oleme selle kohta kirjutanud raamatu „Kes ja millal röövis Euroopa” [2011, 104 lk], raamatupoodides on see veel saadaval.
Kes, teie veendumusel, seda tegi?
Kristlikke termineid kasutades – antikristlikud jõud. Praegu on üks nende lippe – genderism. Need jõud toimisid ka enne Teist maailmasõda, kuid siis varjatult. Hiljem, seitsmekümnendatel levis see aga kui kõikenäriv viirus.
Neil on oma meetodid, kuidas aeglaselt, ettevaatlikult hõivata uusi maailmavaatelisi territooriume, inimeste teadvust. Alustatakse meeste ja naiste võrdsetest õigustest, siis laienetakse ja liigutakse sügavamale, levitatakse tolerantsust patu ja pahede suhtes, ja märkamatult minnakse üle tervele mõistusele arusaamatutele positsioonidele – vaenulikkusele perekonna, religiooni ja moraali suhtes. Siis tullakse avalikult välja oma värdjalike paraadidega.
Aga praegu minnakse üle juba seadusandlike ja repressiivsete vahendite juurde. Näiteks Saksamaal mõistetakse vangi üksnes selle eest, kui nimetada homoseksuaali pederastiks, ja nii on vangistatud juba rohkem inimesi kui nn demokraatlikul Saksamaal vangis oli kommunistliku režiimi vastaseid.
Tänan vestluse eest.
Küsitles Alia Zinkuvienė