Ülemöödunud reedel avaldas grupp ajakirjandustudengeid andmebaaside lekkel põhineva artikli distsipliinirikkumistest kaitseväes. Pärast seda järgnes samal teemal veel mitu lugu, millest järeldub, et distsipliin on alla käinud.
Kaitseväe juhtkond vaikib. Vastamine jäeti peastaabi pressiosakonna nooremohvitseri hooleks. Vastus oli puhtformalistlik – riigi julgeolekut puudutavaid dokumente avalikuks ei saanud. Ka kaitseminister Jüri Luik kinnitas üle, et riigisaladusi pole lekkinud.
Mida on kavas distsipliini tugevdamiseks ette võtta? Avalikkus ootab sisulist vastust. Seda pole.
Olukord ei ole uus. 1990. aastate alguses olid distsipliinirikkumised – joomine, väejooksud ja muu – täiesti tavalised. Tõsi, kanep ja muud narkootikumid olid siis veel haruldus. Polnud midagi imestada, kui Kalevi pataljoni ajateenijad sõitsid soomustransportööriga viina tooma. Kõike juhtus.
Toonastelt tegevväelastelt nõudis väga suuri jõupingutusi, et sellest bardakist jagu saada. Minulgi oli Lahingukooli ülemana võimalus anda selleks oma panus. Kaheksa- või isegi kümnetunniste teenistuspäevadega poleks seda teha suudetud.
Kui lugesin purjus kaitseväelasest, kes võttis viina järele minekuks omavoliliselt kaitseväe sõiduki, ajas selle kraavi ja põgenes sündmuskohalt – siis tuli tuttav tunne, et see kõik on kunagi juba toimunud. Kas tõesti on 2010. aastate kaitsevägi ringiga taas 1990. aastate algusesse tagasi jõudnud?
Nõrgal distsipliinil on tavaliselt lihtne põhjus – tegevväelaste hoolimatus. See võib väljenduda kahel viisil. Esiteks, kui neid lihtsalt pole kohal, ehk nad teevad teenimise asemel kaheksast viieni tööd. Teiseks, nad on kohal, aga vaatavad läbi sõrmede.
Kaitsevägi on muutunud tsiviilasutuseks. Tsiviilasutuses määrustikud ei kehti. Ülematel on väga raske alluvatelt midagi nõuda.
Kindral Terrase ametiajal pole kaitseväe distsiplinaarprobleemidest kuigi palju räägitud. Seda on tehtud vaid siis, kui muud võimalust pole, näiteks salakaupa vedanud mereväelaste tollis vahelejäämise korral. Maine ja väljapoole suunatud imago on tõstetud sisust tähtsamaks.
Ei saa öelda, et see poleks ära tasunud. Kindral Terras on esimene kaitseväe juhataja, kes ülendati rahuajal enne oma teenistusaja lõppu täiskindraliks. Vabariigi aastapäeval anti kaitseväe juhatajale, tulevasele kaitseväe juhatajale ning tulevasele peastaabi ülemale vastavalt esimese, teise ja kolmanda järgu Kotkaristi ordenid justkui oleks tegu olümpiamängude medalikolmikuga. See on ju groteskne. Nagu elaksime banaanivabariigis. See oleks groteskne ka ilma peastaabi operatiivosakonnas tegutsenud riigireetur Deniss Metsavase ning distsipliiniprobleemideta, millest praegu juttu.
Kes on selle farsi taga? President ju ei ülenda ega anna autasusid omast peast. Esildised kaitseväe juhtkonna ülendamiste ja autasude kohta teeb kaitseminister.
Kui käesoleva aasta jaanuaris määrati varakult paika järgmine kaitseväe juhataja, tekkis mul küsimus – miks seda tehakse? Kunagi varem ei ole uut kaitseväe juhatajat ametisse määratud nõnda vara – natuke vähem kui aasta enne vana juhataja ametiaja lõppu.
Kuna Eesti Ekspress sahistas võimalikust mõne viimase aja relvatehinguga kaasnenud altkäemaksuvõtmisest, oletasin, et seda on vaja mingi jama ennetamiseks. Kui kaitseministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov lahkus suvel järsku ametist ning siirdus USAsse suursaadikuks, polnud raske mõista, et jama peab olema üpris suur.
Samal päeval, kui tuli ilmsiks, et kaitseväe peastaabi operatiivosakonnas on pikka aega tegutsenud riigireetur, helistasin kunagisele peastaabi ülemale brigaadikindral Alar Lanemanile. Olin viis aastat operatiivosakonna ülem, suurema osa sellest ajast tema alluvuses. Küsisin kõigest ühe küsimuse: „Ütle, mitu päeva oleksime veel ametis olnud, kui keegi mu alluvatest oleks riigireetmise kahtlusega kinni peetud?“
Kindral Laneman vastas, et ta poleks käskkirja ootama jäänud, vaid ise lahkumisavalduse esitanud. Minu asutus, minu vastutus. Mida muud oleksin võinud isegi teha?
Hermann Simmi juhtum lõi väga ohtliku pretsedendi. Mitte keegi ei vastutanud, ei astunud tagasi, kedagi ei vabastatud ametist. Justkui oleks riigireetur Simm tegutsenud vaakumis – ise ennast ametisse määranud, juhtinud ja ka kontrollinud.
Kas sama muster kordub? Deniss Metsavase kinnipidamisest on möödunud juba üle kahe kuu, aga midagi pole toimunud. Kedagi pole ametist vabastatud, keegi pole teenistusest lahkunud, kedagi pole karistatud. Metsavase puhul ei olnud ju tegu sekretär-referendiga, kes salajasi dokumente kõrvale toimetas, vaid vanemohvitseri, suurtükiväe inspektoriga, kes vastutab kogu sõjaaja kaitseväe tulejõu planeerimise eest. Pole siis ime, et tulejõudu nõnda vähe on.
Kuidas olekski võimalik karistada näiteks praegust peastaabi ülemat, kui ta on juba ammu ette määratud järgmiseks kaitseväe juhatajaks? Küsimus ei ole selles, kas kindralmajor Martin Herem on hea või halb mees kaitseväe juhatajaks, ta oli lihtsalt peastaabi ülem sellal, kui selles asutuses pandi toime kõrgetasemeline riigireetmine. Kas täna avalikkuse käsutuses oleva info valguses on kaitseminister Jüri Luigel võimalik väita, et tal ei olnud Heremi kaitseväe juhataja ametisse nimetamise hetkel peastaabis tegutsevast riigireeturist aimugi? Tundub see usutav?
Ilma õiglaste, väljateenitud kiituste ja karistusteta pole distsiplineeritud sõjaväge võimalik luua. See ei käi ainult reameeste ja allohvitseride kohta. Kõige enam ja eriti puudutab see kaitseväe juhtkonda. Kuna kaitseväe juhataja on kaitseväe korralduse seaduse järgi kaitseministri alluv, on kaitseväe juhtkonna distsiplineerimine tema, mitte kellegi teise ülesanne.
Kaitseminister Jüri Luik ei ole sellega toime tulnud, vastupidi – juhtimine on muutunud groteskseks farsiks, kus kiidetakse ja ülendatakse tegude eest, mis seda ei vääri, aga karistamisväärsed teod ja tegematajätmised jäetakse karistamata. See on ka põhjus, miks ta peaks tagasi astuma.
Leo Kunnas,
EKRE kaitseministrikandidaat