18.05.2021
Eesti ALDE-valitsus ei taha Ukraina sõjast kuidagi õppust võtta. Pilt on illustratiivne.
EKRE Riigikogu saadik Leo Kunnas tegi esmaspäeval peetud kõnes olulisi ettepanekuid riigikaitse tõhustamiseks.
“See päev oli 23. märts, mil me siin saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse käsitlemise käigus arutasime riigikaitse jätkusuutlikku arengut üldse. Siin peeti palju kenasid kõnesid. Kõik me möönsime, et julgeolekuolukord on tõsine, sellel puhul me peaksime pingutama ja oleks vaja teha rohkem. Nüüd on natuke aega mööda läinud ja kuhu me siis oleme jõudnud?
Sel ajal me olime seisus, kus arengukavas, nii kaugel, kui see sellel hetkel oli, olime märkinud maha, et kaitsekulude algtase, millest me sellel aastal liikvele läheme, on 2,29%, nüüd see natuke väheneb, 2,27%-le, sest SKT suureneb. See vahetase oleks 2024. aastaks 2,23% ja sihttase oleks 2,23%, et me ei jääks siis sinna pidama. Ja kaitseväe juhataja esitas meile kolm sellist stsenaariumit, kui te mäletate.
Üks, ideaalne variant oli, et kaitsekulusid õnnestuks tõsta 2,6%-ni, et selles raamistikus suudaksime luua uusi sõjalisi võimeid ehk siis minna edasi miiniveeskamise, rannakaitsega, teha keskmaa õhutõrje, teha ära põhimõtteliselt soomusmanöövervõimekuse lõpuni arendamise või muud asjad, mis me seal otsustasime, et oleks vaja teha ja arengukavasse panna. Ja kui kaitsekulud on ainult 2% või lähedal sellele, siis oleme tõsistes raskustes ja ei suuda ka seda kava päris ellu viia, mis praegu kirja pandud on.
Me oleme jõudnud vahepeal sinna, et 2024. aastaks, nüüd uue RES-i järgi, peaks kaitsekulud langema 2,02%-ni ja siis ilmselt jääma sinna nii ka edasi, mis siis kardinaalselt muudab selle arengukava seisu, ehk siis sügiseks ongi sisuliselt vaja koostada uus arengukava, kuhu ka väga paljud asjad, mis me tahtsime teha, enam ei mahuks.
Ja see ongi see küsimus, et kas julgeolekuolukord on vahepeal paremaks muutunud. Ei, see ei ole sugugi paremaks muutunud. Ukraina piiridel oli suurim Vene vägede koondamine alates 2014. aastast. Diplomaate saadetakse välja. USA president Joe Biden on nimetanud oma Vene kolleegi otsesõnu tapjaks. See seis ei ole hea. Zapad on tulemas. Ja seis ei ole minemas sugugi ka paremaks.
Ma rääkisin ka praegusele rahandusministrile väga lühidalt, selgelt ja otse kogu sellest seisust, kus me oleme. Et meil ei ole varianti mingiteks headeks otsusteks. Meil on valida kas väga halva või halva otsuse vahel. Halb otsus on see, et me ei suurenda kaitsekulusid. Väga halb otsus on see, et kui me saaks kaitsekulusid suurendada.
Meil on paratamatult vaja võtta laenu, selleks on arvestus selline, et kui me tahaksime tõsta 2,6%-le, siis me peaksime kümnendi lõpuni laenama umbes 5% SKT-st. Ja nii ma ütlesin proua ka ministrile, et see on see seis, et meil on valida, kumb on ohtlikum, kas 5%-line riigivõla kasv või siis need võimelüngad, mis sõja korral meile tekitaks väga tõsiseid probleeme. Need kaks asja ei ole minu hinnangul vaekausil päris võrdsed. Ja kui siin on valik, siis meil tuleb ilmselt minna seda teed, et see raha laenata.
Eelmisel nädalal oli ka natuke kurb siin, kui me arutasime ja hääletasime strateegia 2035 üle, kuhu me olime teinud parandusettepanekud, et kaitsekulud tõsta 2,6%-le SKT-st, ehk et siis seesama plaan ellu viia. Ja kahjuks koalitsioonisaadikud hääletasid need ettepanekud siin maha.
Ega jutust ei ole palju kasu, nüüd loevad ainult teod, neid tegusid on vaja. Kuidas me saaksime siis need teod siin ära teha? On selge, et kui see nüüd on niiviisi fikseeritud, et kaitsekulud ongi 2,02%, siis tee edasi saab olla ainult see, et me võtame eraldi riigikaitselaenu, mis tuleks siis n-ö väljaspool kaitse-eelarvet, mis tähendaks loomulikult valitsuse rahanduspoliitika põhjalikku muutust.
Eelmine valitsus proovis ka sedasama asja teha, kui rahandusminister Martin Helme esitas ettepaneku, et me peaksime siis võtma 300 miljonit laenu selleks, et siis teha ära 250 miljoni eest keskmaa õhutõrje ja 50 miljoni eest rannakaitse kaldal baseeruvate raketikompleksidega. Rannakaitse läkski sisse, aga keskmaa õhutõrje osas me ei leidnud konsensust.
Kaitseväe juhataja ei olnud väga entusiastlik, samamoodi toonane kaitseminister. Öeldi, et miks me ei saa teha, sealt tuli hästi palju põhjendusi, et me ei saa teha sellepärast, sellepärast, kolmandat moodi, et ei saa teha, aga küsimus ongi, kuidas siis me saame teha.
Tee sellest tupikust võib-olla välja olekski see, et kas siis valitsus teeks otsuse või kuna see puudutab mitme valitsuse n-ö tegevusaega, et siis Riigikogu teeks selle otsuse, et me võtaksimegi näiteks keskmaa õhutõrje ülesehitamiseks kuni 300 miljonit laenu pataljoni jaoks, kui tahame kolm või kaks patareid teha, siis natukese vähem laenu, 150 või 200 miljonit. Et võtaksime selle laenu ja küsiksime ka Euroopa Keskpangalt ja kui vaja, Euroopa Komisjonilt eraldi loa, et me võiksime siin stabiilsuskriteeriumi rikkuda, kuna meil on tõsised põhjused siin julgeolekupoliitilistel kaalutlustel seda teha. See võiks olla see tee siit tupikust välja, sest on selge, et me ei saa jätta kaitsekulusid selleks kümnendiks 2,02%-le.
Ma toon soomlaste näite siia kõrvale. Soomlased suurendavad järgmisel aastal kaitsekulusid 1,7 miljardi võrra, mitte miljoni, miljardi võrra, selleks et alustada oma hävitajate hankega ja teha ka korvettide hange, nad ei lükka midagi edasi ega vähenda arvu ja nad võtavad selleks 27 miljardit laenu. Kokku kahe aasta jooksul, et üldse praegu majandust elavdada, see suurendab nende riigivõlga 75%-ni SKT-st ja nad ei käsitle seda mingi ohuna riigi finantsstabiilsusele või julgeolekule. Ka meil on tegelikult vaja leida sellest olukorrast mingi väljapääs. Ja seda ma julgesin praegu teile pakkuda.”