20.10.2022
Leo Kunnas
Neljapäeval toimus Riigikogus õiguskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Päästeameti elanikkonnakaitse plaan – probleemid, lahendused ja inimesed“ arutelu, kus esinenud EKRE Riigikogu saadik ja reservsõjaväelane Leo Kunnas hoiatas narratiivi “me oleme kaitstud paremini kui kunagi varem” eest.
“Eelmisel nädalal alles oli meil üks teine oluline OTRK ja ma saan nüüd veel kord üle kinnitada selle, mida ma seal Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ütlesin. Ehk siis: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond toetab 0,5% eraldamist pikaajalises perspektiivis laiapõhjalise riigikaitse ülesehitamiseks (elanikkonnakaitsesse püsivalt investeerida 0,5 protsenti SKT-st – toimetuse täpsustus). Ja me paneme kindlasti selle ka oma programmi.
Meie eelmises programmis, mis on meil 2018. aasta 25. oktoobrist ja mida me nüüd üle vaatame, on kirjas selle kohta järgmist. Sõjas on põhiliseks kannatajaks tsiviilelanikkond. Elanikkonnakaitse kriisi- ja sõjaajal tuleb üles ehitada vähemalt järgmistes valdkondades: toit, vesi, kütus, elektrienergia, meditsiin, varjendid, teavitamine, evakuatsioon võimalikest lahingutegevuse piirkondadest, õiguskord ning küberturvalisus. Ma näen, et meie oma programmis väga suuri muudatusi tegema ei pea, sest need asjad on kõik siin kenasti kirja saanud.
Milles on asi, et me ei ole edasi jõudnud nende asjadega? Eelnevad ettekandjad on seda teemat avanud, et inimesed või valdav osa ühiskonnast, ametiisikud lihtsalt ei ole uskunud, et sõda võiks olla võimalik. See ongi olnud olnud peamine takistus.
Selle Riigikogu ajal me oleme teinud ausa katse, mitte ainult mina ja Alar Laneman, vaid ka meie hulgast lahkunud kindral Johannes Kert ja kindral Ants Laaneots, me tegime SE 112 ehk siis riigikaitseseaduse käsitlemise käigus põhjaliku muudatusettepaneku, kus me püüdsime formuleerida kõikide ministeeriumide ja üldse oluliste riigiasutuste ülesanded laiapõhjalise riigikaitse valdkonnas. Me lootsime, et sellest tekib oluline debatt Riigikantselei ja ministeeriumidega, sest me ei eeldanudki, et me suudame seda kõike seal perfektselt teha. Aga paraku seda debatti ei tulnud, sest Vabariigi Valitsus võttis selle eelnõu tagasi.
Aga me loodame vähemalt seda, et uues valmisoleku seaduses, mis meile tuleb, saavad kõik need ülesanded fikseeritud. Kui ülesandeid ei ole fikseeritud, siis ei ole ka ju millestki aru saada, milleks täpselt raha eraldada ja täitmist on raske kontrollida. Loodame siin edasiminekut.
Aga mis ütleksin: ajalugu ei ole meie sõber, ajalugu võib muutuda meie vaenlaseks, kui me seda ignoreerime. Kui me vaatame nii kaugele, kui kirjalikud allikad üldse ulatuvad, ehk siis läheme tagasi lausa Läti Henriku kroonikani – need on täis kirjeldusi sellest, kuidas tsiviilelanikkond sõjas kannatab. Liivi sõda, Põhjasõda… Põhjasõjast ma teen ise romaani, sellepärast ma olen neid allikaid lugenud, mis sellal tehti, kuidas inimesi teibasse aeti näiteks. See, mis toimus Teises maailmasõjas, ei ole midagi uut. Ja me teame, kuidas meie idanaaber on läbi ajaloo käitunud.
Mind selles mõttes hämmastab, kuidas me vahepeal võisime selle oma ajaloo niiviisi unustada. On ju selge, et inimene, kelle enesekaitse, enesealalhoiu instinktid muutuvad nõrgaks või nüristuvad, siis see inimene tõenäoliselt väga kaua ei ela.
Küsimus on selles, et kas meie rahvusena alles jääme, kui tugev on meie enesesäilimise ja enesealalhoiu instinkt üldse. Me võiksime eeskuju võtta juutidest, kes on oma rängast ajaloost õppinud ja ilmselt öelnud iseendale, et ärme enam mitte kunagi neid vigu kordame. Ja me võime õppida ka oma naabritelt soomlastelt, kes on ikkagi suutnud laiapõhjalist riigikaitset ehk soome keeles kokonaismaanpoulustus‘t üles ehitada põhimõtteliselt 1930. aastatest saadik järjepidevalt.
Teen veel ühe meenutuse ajalukku tagasi. 2002. aastal, kui teine Tšetšeenia sõda käis, lahingud toimusid mägedes ja Groznõi oli maatasa tehtud, siis admiral Kõuts, kes oli kaitseväe juhataja, kutsus mind enda juurde ja ütles, et president Rüütlile on vaja nõunikku. Kas sa tahaksid minna? Ma ütlesin, et ei taha. Siis ta ütles, et hästi, kui sa ei taha, siis ma määran sulle selle lisaülesande. Mine sinna ja tee seda, mida presidendil on vaja. Ma ütlesin: “Just nii!”, et siis tuleb teha. Ja esimene asi, mis ma seal tegin ja millega ma terve oma vähese vaba aja, mis mul üldse 2002. aasta suvel oli, tegelesin sellega, et ma tegin suure ettekande riigikaitse seisust, mis läks tasemel “salajane”. 20 lehekülge ja12 lisa, kui ma õieti mäletan: mis seis meil kõikides valdkonnas üldse on ja mis me suures joones peaks tegema.
Ja loomulikult, kui toimus riigikaitse nõukogu istung, mille härra president kokku kutsus, siis ma ka valitsusele – siis oli Siim Kallase valitsus –, valitsuse liikmetele, kes olid riigikaitse nõukogus, ma esitasin selle. Tund aega kuskil rääkisin ja kõik kuulasid tähelepanelikult. Aga oli näha, et see teema ei kõneta, et see ei jõua mitte kuskile.
Paari kuu pärast, kui ma nägin, et mingeid arenguid põhimõtteliselt ei tule, sellest ei ole mingit kasu, ma ütlesin admiral Kõutsile ausalt, et ma ei taha seal rohkem olla. Mul ei ole seal midagi teha ja mul ei ole aega mingitel vastuvõttudel käia või veel midagi teha. Kõik see ei vii mitte kuhugi, praegusel momendil see tegevus on viljatu. Ja siin me oleme.
Mida ma veel tahan öelda, et meil tuli siin jutuks ja Päästeameti peadirektor, kes pidas meile väga hea ettekande, toonitas, et ainult 15% elanikest üldse on valmistunud kriisiks, neil on olemas mingisugune kriisivalmidus. Üks põhjus on see, et me oleme korrutanud viimase kümnendi, et me oleme kaitstud paremini kui kunagi varem. Ja inimene kuulab seda ja mõtleb, et tal ei olegi vaja midagi teha, sest me oleme ju nii hästi kaitstud.
See narratiiv on olnud vale. See on peaaegu, nagu me naerame Vene propaganda üle, et lollid jäid iseenda propagandat uskuma. Me peaks nagu tõelisusele näkku vaatama. Ja eks see sõda on väga paljuski meid selleks sundinud ja sundimas ka edaspidi.
Probleem on selles, et lihtsalt me kolme kuni nelja aastaga neid lünkasid ei likvideeri. See võtab aega 20 kuni 30 aastat, et jõuda mingi järje peale. Sõjalise riigikaitsega me saame nelja kuni viie aasta pärast paremasse seisu, aga siin see ajavahemik on palju pikem.”