22.03.2022
Leo Kunnas
Sõjalises plaanis on oluline, et Eesti täidaks lisaks liitlaste täiendava kohaloleku jaoks tingimuste loomisele ka tingimatult ära kõik seni rahastamata võimelüngad, kirjutab Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas (EKRE) Postimehes ilmunud arvamusloos.
Venemaa ja Valgevene laiaulatuslik kallaletung Ukrainale on taas tõstatanud küsimuse, aga seekord palju teravamas kontekstis: milline peaks olema liitlasvägede kohalolek Baltikumis, et Venemaa seda üldse tõsiselt võtaks ning sõjalisel planeerimisel arvestaks?
Peatselt pärast Krimmi okupeerimist ja Ukraina sõja algust Ameerika Ühendriikide mõttekoja RAND Corporation poolt läbi viidud analüüs peab paika ka täna. Usutava sõjalise kohalolu tagamiseks on Balti riikidesse ja Poolasse lisaks nende nelja relvajõududele vaja juurde umbes seitsme brigaadi lahingugrupi võrra liitlaste mehhaniseeritud- ja soomusüksusi.
Seni on NATOl igas Balti riigis püsivalt olnud üks pataljoni lahingugrupp – meil brittide, Lätis kanadalaste ja Leedus sakslaste juhtimisel. Nüüd on britid toonud Eestisse ka teise pataljoni lahingugrupi koos brigaadi staabiga, ehk oma panust kahekordistanud. Sama on toimunud ka meie lõunanaabrite juures.
Liitlasvägede kohaloleku hind
On selge, et kaks pataljoni lahingugruppi on igas mõttes parem kui üks. Kuid mis saab edasi? Kui kauaks need üksused Eestisse, Lätisse ja Leetu jäävad? Kas liitlasvägede teised pataljoni taktikalised grupid on plaanis püsivalt Balti riikidesse paigutada?
Neile küsimustele praegu vastuseid veel pole. Et vastused tuleksid positiivsed, on Eesti vastutavatel ametiisikutel vaja tõsiselt pingutada ja initsiatiivi ilmutada.
Kolmanda pataljoni lahingugrupi lisamise ehk brigaadi lahingugrupi alalise Eestisse paigutamise puhul tõuseb esile kaks küsimust: üksuse paiknemiskoht ja väljaõppetingimuste loomine.
Tapa linnakut ei ole mõistlik lõputult laiendada. Kõiki mune ei tasuks panna ühte korvi. Mõistlik oleks paigutada osa liitlasvägede ja ka oma üksusi keskpolügoonist põhja poole ning Tallinnale lähemal paiknevasse Jägala linnakusse. Kui soovime liitlasvägede kohalolu suurendada brigaadi lahingugrupi tasemele, ei ole meil Jägala linnaku väljaehitamisest pääsu.
Keskpolügooni suurus on umbes 120 ruutkilomeetrit. Võrdluseks: Saksamaa suurim hajutusala Baierimaal Grafenwöhris, kus lisaks sakslastele korraldavad õppusi ka Saksamaal paiknevad USA väed, on 232 ruutkilomeetrit suur. Kas keskpolügooni oleks vaja suurendada? Kui nõnda, siis oleks see hind, mis tuleks liitlasvägede kohaloleku eest maksta.
Liitlasvägede kohalolek Poolas oli juba enne käesolevat kevadet hoopis teisest suurusklassist – üks USA brigaad ja teise brigaadi eelpaigutatud varustus. Poola on julgeolekuolukorra järsule halvenemisele väga jõuliselt reageerinud: teatanud oma sõjaaja kaitseväe suurendamisest peaaegu poole võrra (umbes 300 000 inimeseni) ja kaitsekulutuste tõstmisest 3 protsendini SKTst. USA toetab Poolat umbes 6 miljardi dollariga Foreign Military Sales (FMS) programmi raames, mille eest poolakad saavad 250 Abrams-tüüpi tanki ning nelja tankibrigaadi tarbeks vajaliku varustuse ja laskemoona.
USA vägede kohalolek Poolas on käesoleva kevadtalve jooksul kahekordistunud. Poolas asub praegu umbes 10 000 Ameerika sõdurit, viimati paigutati Saksamaalt Poolasse ümber kaks pikamaa õhutõrjepatareid Patriot-tüüpi raketikompleksidega. Kes aitab ennast ise, seda aitavad ka liitlased. Poolakad on olnud nii välispoliitiliselt kui ka sõjaliselt väga aktiivsed ning tõsiselt pingutanud oma julgeoleku tugevdamiseks. Meil oleks põhjust neist eeskuju võtta.
NATO Baltikumi õhuturbemissioon nelja hävitajaga Leedus Šiauliais ja nelja hävitajaga meil Ämaris ei ole praeguses järsult halvenenud julgeolekuolukorras enam piisav. Kuigi sel kevadtalvel on nii Šiauliais kui ka Ämaris pidevalt paiknenud rohkem liitlasvägede lennukeid, meil viimati kaks-kolm USA F-35 tüüpi varghävitajat korraga, vajab Baltikum õhukaitsemissiooni. See eeldaks 10–12 liitlaste hävituslennukit igas Balti riigis ja kogu regiooni hõlmavat ühtset õhukaitse juhtimissüsteemi.
Ei tohi unustada, et Kaliningradi enklaav oma tugeva õhukaitsega on nagu Leedu ja Poola vahele kiilunud uppumatu lennukikandja, millest sõjategevuse puhkedes oleks raske mööda pääseda. Soome ja Rootsi NATOsse astumine koos nende õhuruumi kasutamise võimalustega liitlasvägede poolt muudaks mõistagi kardinaalselt olukorda, aga paraku on siinkohal tegu kõigest soovmõtlemisega.
Regionaalse staabi kasud
Nii nagu Balti riigid ei ole võimelised looma hävituslennuvägesid, pole nad suutelised looma ka laevastikke, mis suudaksid sõja korral hoida lahti mereteed liitlasriikide sadamateni. See jääb paratamatult sõjaliselt võimekamate liitlaste ülesandeks. Ka siin muudaks Soome ja Rootsi võimalik alliansiga liitumine olukorda väga põhimõtteliselt.
Kõige selle juhtimiseks oleks vaja NATO Baltikumis sees ehk siinpool Suwałki koridori paiknevat ühendoperatsioonide juhtimise võimekusega regionaalset staapi.
Mis juhtuks, kui liitlaste kohalolek Baltikumis jääks praegusele tasemele ning Balti riigid ise ei võtaks ette otsustavaid samme kaitsekulutuste kasvatamiseks, võimelünkade täitmiseks ega sõjaaja kaitsejõudude suurendamiseks? Venemaa agressiooni korral realiseeruks sel juhul minu raamatus «Sõda 2023» kirjeldatud punane stsenaarium ehk saaksime lüüa.
Baltikumil ei ole geograafilist sügavust nagu Ukrainal. Meil ei ole kusagile taganeda. Erinevalt Ukrainast on Balti riikide tugevdamise ja varustamise teed haavatavad ning raskesti kaitstavad.
Sõjalises plaanis on oluline, et Eesti täidaks lisaks liitlaste täiendava kohaloleku jaoks tingimuste loomisele ka tingimatult ära kõik täna rahastamata võimelüngad. Selleks on vaja ellu viia sõjalise kaitse lisarahastus ühe miljardi euro ulatuses ning hiljem tagada võimete ülalpidamiseks kaitsekulu püsiv tõus. Kui selle saavutame, jääks sõda Venemaaga tõenäoliselt ära, kuna rünnak läheks vastasele liiga kulukaks.
Leo Kunnas. EKRE