12.01.2023
Jalaväemiinid takistaks vaenlasel oluliselt Eestisse sisenemist.
Reformierakond tõestas taas, et nende jutt Eesti kaitsevõime tõstmisest on tühi mull: neljapäeval hääletas osa Riigikogust maha saadikute Ants Laaneotsa, Alar Lanemani, Leo Kunnase, Kalle Grünthali, Henn Põlluaasa, Helle-Moonika Helme, Rene Koka, Riho Breiveli, Merry Aarti, Mart Helme, Kert Kingo, Martin Helme, Uno Kaskpeiti, Jaak Valge, Paul Puustusmaa, Peeter Ernitsa, Anti Poolametsa, Siim Pohlaku, Ruuben Kaalepi ja Urmas Reitelmanni algatatud jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustava ja nende hävitamist nõudva konventsiooni denonsseerimise seaduse eelnõu.
Riigikaitsekomisjoni liikme Leo Kunnase kõne eelnõu tutvustamisel:
“Ma räägin sellest, milleks seda vaja on, siis räägin vastuväidetest ning lõpuks räägin ka probleemist, mis meil on seoses põhiseadusega ja pakun välja kaks võimalikku lahendust, kuidas sellest probleemist üle saada. Miks meil siis Ottawa konventsiooni oleks vaja denonsseerida või teise alternatiivina, mille ma hiljem välja pakun, selles osalemine peatada? Väga lihtsalt vastates, see tuleneb meie praegusest julgeolekuolukorrast. Tegelikult välislepingute ratifitseerimise või denonsseerimise peaks esitama Vabariigi Valitsus. Aga kuigi nüüd laiaulatusliku agressiooni algusest Ukrainas on möödas juba varsti 11 kuud ja kui valimisteni jõuame, on aasta täis, ei ole kumbki valitsus esitanud sellist eelnõu. Seepärast me oleme püüdnud tulla siin valitsusele appi, sest see probleem vajab lahendust.
Väga lihtsalt öeldes, selle konventsiooni täitmine ei ole praegustes tingimustes enam meie rahvuslikes huvides. Riigikogu ratifitseeris jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustava ja nende hävitamist nõudva Ottawa konventsiooni 2004. aastal, paar nädalat enne Eesti vastuvõtmist Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni täieõiguslikuks liikmeks. Ottawa konventsioon jõustus Eesti Vabariigi suhtes 2004. aasta 1. novembril. Ehk siis me olime täiesti teistsugusesse julgeoleku olukorras, kui me selle konventsiooniga liitusime.
20. sajandi teise poole sõjalistes konfliktides olid jalaväemiinid paljuski nõrgema osapoole võitlusvahendiks, kes ei saanud endale suuremat tulejõudu ehk pommituslennuväge lahingukoptereid ning suurtükiväge lubada. Erineva ideoloogilise suunitlusega vastupanuliikumised ja terroriorganisatsioonid kasutasid jalaväemiine laialdaselt valitsusvägede vastases sissitegevuses. Nõrga juhtimise ja puuduliku väljaõppe tõttu pandi miine maha, kuidas juhtus, ei koostatud miiniväljade passi ega kaarte, mistõttu oli pärast lahingutegevuse lõppu neid raske ka leida ja kahjutuks teha. Enamik jalaväemiinide tõttu aset leidnud tsiviilisikute surmajuhtumeid ja vigastusi tulenes miinide ebaprofessionaalsest käsitsemisest miinitõkete rajamisel. Sõjapiirkondades tehtud pildid miinisõja tagajärgedest, näiteks ära rebitud jäsemetega lastest, kutsusid esile lääneriikide üldsuse pahameele. Poliitikutelt nõuti otsustavat tegutsemist.
Ottawa konventsioon sündis terve põlvkonna rahuvõitlejate visade ja pikaajaliste jõupingutuste tulemusena. Näiteks Briti printsess Diana oli üks neist, kes selle eest aktiivselt seisis. Nad lähtusid õilsast eesmärgist: piirata jalaväemiinide keelustamise abil sõjategevuse ulatust ning koos sellega tsiviilisikute kaotusi ja kannatusi. Praktikas see paraku ei õnnestunud. Esimese suure tagasilöögi põhjustas tõsiasi, et suurriigid USA, Hiina ja Venemaa ei ühinenud Ottawa konventsiooniga. Ehk tuletan meelde, et meie põhiline liitlane Ameerika Ühendriigid ja ka meie suhtes väga ebasõbralikult meelestatud Venemaa ei ole kumbki Ottawa konventsiooniga ühinenud. Ka ei ole võimalik nende riikide puhul täheldada mingit kavatsust seda tulevikus teha. Ehk siis Venemaa näiteks kasutab Ukraina sõjas jalaväemiine väga aktiivselt. Nad ei soovi oma sõjalist tegevusvabadust piirata. Küll on nende huvides oma asümmeetriliste vastaste ehk sissiliikumiste ja terroriorganisatsioonide tegevusvabaduse kärpimine.
Käesoleva sajandi algusest muutusid Ottawa konventsiooni jõustumise tõttu standardsed tehases valmistatud jalaväemiinid sissi- ja terroriorganisatsioonidele raskesti kättesaadavaks. Teoreetiliselt oleks pidanud see nende tegevust oluliselt pärssima, sest tänaseks on Ottawa konventsiooniga liitunud kokku 163 riiki, sealhulgas kõik Euroopa maad peale Venemaa. Aga kahjuks nõnda ei läinud. Standardsete tehases valmistatud jalaväemiinide asemel hakkasid need rühmitused kõikjal sõjakolletes Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Süürias ning mujal kasutama üha rohkem isevalmistatud lõhkekehi. Erinevalt standardsetest jalaväemiinidest, mille tehnilised andmed, lõhkaine kogus, miini kuju ja suurus, initsieerimise viis ja nii edasi on teada, on iga isevalmistatud lõhkekeha oma olemuselt ainulaadne. Sissidel või terroristidel on võimalik kogemustest õppida ja valmistada järjest paremaid ja tõhusamaid lõhkekehi ning neid üha efektiivsemalt kasutada. Nõnda ka näiteks Iraagis ja Afganistanis juhtus. Isevalmistatud lõhkekehad olid põhiline võitlusvahend, mida koalitsioonivägede vastu kasutati ja mis lõppkokkuvõttes viisid selleni, et me ei saavutanud nendes sõdades oma eesmärke, ehk maakeeles öeldes, tegelikult me kaotasime.
Vähem kui kahe aastakümnega ongi isevalmistatud lõhkekehade valmistamine teinud läbi plahvatusliku arengu. Näiteks Ukrainas kasutatakse isevalmistatud lõhkekehi nüüd ka kukutamise teel tavalistelt tsiviildroonidelt, need on jõudnud otsapidi juba ka õhku. Siit tulenebki teine, kõige olulisem tagasilöök. Ottawa konventsiooni õilis eesmärk, vähendada jalaväemiinide keelustamisega tsiviilisikute kaotusi ja kannatusi sõjas, jäi saavutamata, kuna nende asemele tulid isevalmistatud lõhkekehad.
Kolmas tõsine tagasilöök tuleb Ida-Euroopa julgeolekukeskkonna negatiivsetest muutustest. Kui Eesti NATO-sse astus ja paljude Euroopa riikide eeskujul Ottawa konventsiooniga liitus, käsitlesid alliansi tuumikriigid Venemaad strateegilise partnerina või koguni potentsiaalse liitlasena terrorismivastases sõjas. Tänane olukord on hoopis teine. Gruusia ja Ukraina sõdade kontekstis puudub meil garantii, et Venemaa agressiivne ja ettearvamatu käitumine ei võiks Eesti ohustada.
Uues olukorras on Eesti sunnitud tegema kõik endast oleneva, et sõjalist riigikaitset tugevdada. Ka ei saa me endale lubada, et sõja korral võiksid teised Ottawa konventsiooniga liitumisest hoidunud riigid Eesti territooriumil jalaväemiine kasutada, meie aga ei tohiks. Venemaa-Ukraina sõda, kus jalaväemiine kasutavad kõik osapooled, kuigi Ukraina on Ottawa konventsiooniga liitunud, tõestab, et need ei ole oma tähtsust minetanud, olles nüüdisaegse sõjategevuse lahutamatu osa.
Ka näitab Venemaa-Ukraina sõda, et iga linn ja asula, mis jääb potentsiaalse vaenlase reaktiivlaske seadeldiste ja suurtükiväe tuleulatusse, langeb halastamatute, tsiviilelanikkonda tapvate ja suurt ainelist kahju nõudvate tulelöökide ohvriks. Meil ei õnnestu vältida säärast olukorda Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel, Võrus ja Põlvas, tõenäoliselt ka Tartus. Küll aga peaksime suutma pidada sõda nõnda, et vähemalt Tallinna, Pärnut ning teisi suuremaid Lääne- ja Kesk-Eesti riik linnu ei purustataks ega tsiviilelanikkond ei kannataks viiekohalistesse numbritesse küündivaid kaotusi. Selleks tuleb vaenlase edasiliikumine peatada. Ilma tõhusa pioneeritegevuseta, mille väga oluline osa on jalaväemiinide kasutamine, ei ole see võimalik.
Eeltoodud asjaoludest tulenevalt ei ole jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustava ja nende hävitamist nõudva Ottawa konventsiooni nõuetest kinnipidamine enam Eesti rahvuslikes huvides. See nõrgendab meie kaitsevõimet. Enesekaitsevahendina on jalaväemiin tõhus, odav ning piisava heidutusvõimega. Jalajalaväemiinid on unikaalsed võitlusvahendid ses mõttes, et massilise kasutamise puhul tekitavad need otsestele kaotustele ehk surnutele ja haavatutele lisaks veel tõsise psühholoogilise efekti hirmu näol, mida vaenlased sõdurid lahinguvälja liikudes tunneksid. See piiraks oluliselt nende tegevusvabadust ning kompenseeriks osaliselt tulejõu puudujääki, mis meil paratamatult on. Ühegi teise alternatiivse relvasüsteemi abil ei ole võimalik sarnast efekti saavutada. Üks relvasüsteem muidugi on, need on isevalmistatud lõhkekehad ja neid kahtlemata me hakkame ka valmistama.
Samalaadset efekti on küll võimalik saavutada eespool kirjeldatud isevalmistatud lõhkekehade massilise kasutamise abil, aga see eeldaks nende valmistamise õpetamist sisuliselt igale ajateenijale, reservväelastele ja kaitseliitlastele ning igapäevaseid praktilisi lõhkamisi lahinglaskmistel. Ühiskonna turvalisuse seisukohalt oleks see riskantne. Samuti tekitataks see komplikatsioone Eesti rahvusvahelises suhtluses, kutsudes esile tarbetuid etteheiteid ja süüdistusi. Jalaväemiinide professionaalseks kasutamiseks vajalikke juhtimis-, distsipliini-, väljaõppealaseid eeltingimusi, sealhulgas miiniväljade kaartide ja passide koostamine, miiniväljade tähistamine, tsiviilelanikkonna teavitamine ning miinide kahjutuks tegemine pärast lahingutegevuse lõppemist, kõiki neid tegevusi suudavad Kaitsevägi ja Kaitseliit täna täielikult täita. Kuigi inimlikud eksimused on võimalikud, garanteerib see, et sõja korral jalaväemiinide kasutamisega kaasnev kahju Eesti tsiviilelanikkonnale oleks minimaalne ning liitlasvägedele vajalik tegevusvabadus Eesti territooriumil tagatud.
Seoses Ottawa konventsiooni denonsseerimisega võib Eesti võtta endale ühepoolse kohustuse hoiduda jalaväemiinide müümisest või muul viisil teistele riikidele edasiandmisest ning deklareerida, et ei kasuta jalaväemiine väljaspool oma territooriumi. Vastavalt Ottawa konventsiooni artiklile 20 on osalisriigil riikliku suveräänsuse teostamisel õigus konventsioonist väljuda. Väljumisest tuleb teatada eelkõige teistele osalisriikidele, depositaarile, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni julgeolekunõukogule. Väljumiskirjas peavad täielikult olema ära toodud põhjused, mis tingivad konventsioonist väljumise. Väljumine jõustub kuue kuu möödumisel päevast, mil depositaar on väljumiskirja kätte saanud. Kui nimetatud kuuekuulise ajavahemiku möödumise hetkel on väljuv osalisriik segatud relvakonflikti, ei jõustu väljumine enne relvakonflikti lõppu. Ehk siis pange hoolikalt tähele seda lõpuosa.
Nii, järgmiseks käsitleks mõnevõrra argumente, mida on esitatud selle vastu, miks me ei peaks Ottawa konventsioonist väljumata. Vabariigi Valitsus teatavasti ei andnud selles suhtes meile mingit seisukohta. Esimene vastuväide, mida Kaitseministeerium esitab, on see, et selleks puudub sõjaline vajadus, sealhulgas Ukraina sõja esmaste õppetundide valguses. See väide ei pea paika. Need piirkonnad, kus Ukraina pool oli korralikult kindlustatud, näiteks Donbassi rindel, ei ole siiamaani sooritanud mingit läbimurret. Näiteks Mariupol ei langenud mitte sellepärast, et rindest murti eespool läbi, vaid langes seepärast, et Vene väed sisenesid Krimmist. Samamoodi nüüd Ukraina kaitseliinide integraalsed osad on jalaväemiinid.
Ma toon lihtsalt ühe näite ühest miinitüübist. Võtame miin kiibiga PFM-1 ja nõukogudeaegne puistemiin, mille hüüdnimi …, selline roheline väike jublakas, kus on 40 grammi vedelat lõhkeainet. Ukrainal oli neid kuus miljonit. Nad ühinesid konventsiooniga ja hävitasid enne sõja puhkemist, enne 2014. aastat neid tempos umbes 10 000 – 20 000 miini aastas. Pärast seda loomulikult nad lõpetasid nende miinide hävitamise. Ja on ka kasutanud nüüd sõjas, kaasa arvatud okupeeritud alade tsiviilelanikkonda on kahjuks nende kasutamise tõttu hukkunud. Viimane näide oli sellest, et tuntud Vene marurahvuslastest blogija astus miinile ja tema blogimine sellega lõppes. Loomulikult Ukraina pool kasutab neid miine, kasutab neid. Kui ta on suutnud ehitada kaitseliini õigel ajal ja õiges kohas, on see oluliselt pidurdanud ja tõkestanud vastas edasiliikumist. Aga kui ta ei ole seda suutnud, näiteks Krimmi maakitsusel Hersoni oblastis, siis on ka Vene väed kiiresti edasi liikunud.
Teine vastuväide on, et see raskendaks liitlaste kaasamist Eesti territooriumi kaitsmisse, mõjuks potentsiaalsele Eesti kaitsevõimele negatiivselt. Ja põhiline liitlane Ameerika Ühendriigid ei ole liitunud. Loomulikult, kui näiteks meie liitlastel on probleem selles, et neil on raskusi tegutsemisega miinisõja tingimustes, siis nad peavad seda nagunii õppima, sest Vene pool kasutab neid miine nagunii. See kogus, kui palju meie kasutaksime, on võrreldamatult väike. Ja Vene pool kasutab puistemiine, neidsamu PFM-1-sid ja PTM-3-sid, mida ta reaktiivsuurtükiväe või helikopterite heidetuna levitab ka meie tagalas, kus liitlased liiguvad. Liitlased peavad sellega kohanema nagunii, siin ei ole neil pääsu.
See ei leiaks mõistmist meie liitlaste poolt ning tooks kaasa negatiivse rahvusvahelise tähelepanu ja surve. Küsiksin niiviisi. Nõukogude ajal oli kunagi selline määratlus nagu maailma progressiivne üldsus, kuhu Nõukogude Liit muidugi ennast ka kvalifitseeris. Kas me saame kõigi nende arvamustega arvestada? Paraku mitte, sest riigi kaitsmisel ei ole sellest palju abi.
Ja viimane, jalaväemiinide kasutamisel on keeruline täita sõjapidamise reeglitest tulenevat vahetegemise põhimõtet. Samuti põhjustavad jalaväemiinid liigseid vigastusi ja õigustamatuid kannatusi, mis on keelatud muu lepingu- ja rahvusvahelise õigusega. Loomulikult põhjustavad jalaväemiinid seda, aga põhiline põhjustaja, mis hakkab seda siin põhjustama, on Vene poole maha pandud jalaväemiinid, mitte meie omad. Me paneme neid maha nii, nagu ma kirjeldasin ennist. Me mitte ei külva neid kusagile, vaid oluliste ja tähtsate osadena kaitserajatistes, tõkkesõlmedest, mida me rajame. Tankitõrjemiinid võetakse väga lihtsalt üles, kui neid ei kaeta jalaväemiinidega. Ja kui meil on ka jalaväemiine praegu, näiteks suundmiine, mis on konventsiooniga lubatud, siis on ju selge, et meil ei ole iga miini taha võimalik panna sõdurit, kes jälgiks täpselt miini lõhkamist. Me sõja ajal hakkama seda konventsiooni rikkuma nii või naa, nagu teeb ka Ukraina. Ukrainale ei tee keegi erilisi etteheiteid, kellel oleks õigus seda teha.
Nüüd võtan ette ka selle konventsiooni denonsseerimise algatamise probleemi. Me küsisime ka arvamust meie juriidiliselt osakonnalt. Ja juriidiline osakond, ma loen selle kokkuvõtte ette, kuhu nad jõudsid. “Põhiseaduse § 87 punkti 4 kohaselt esitab valitsus välislepingu Riigikogule denonsseerimise ning § 65 punkti 4 kohaselt Riigikogu denonsseerib neid vastavalt põhiseaduse §‑le 121. Põhiseadus ega välissuhtlemise seadus ei näe ette Riigikogule võimalust ise algatada välislepingu denonsseerimise protsessi. Seega käesoleval juhul SE 126 algatamisega sekkus Riigikogu valitsuse pädevusse ning riivas sellega põhiseaduses sätestatud võimude lahususe põhimõtet.” Loomulikult ma ei paku välja seda, et me läheksime seda teed, et iga hinna eest püüaksime siin ise denonsseerida ja läheksime siis presidendi ja Riigikohtuni välja. See ei oleks lahendus.
Lahendusi, võimalikke, on nüüd kaks. Ma pakun need mõlemad välja. Esimene lahendus on see, et me mitte ei denonsseeri Ottawa konventsiooni, vaid me peatame selles osaluse ja peatame osaluse seni, kuni on jõus või kehtib meie endi otsus, millega me kuulutasime Venemaa praeguse režiimi terroristlikuks režiimiks. Sest iseenesest konventsioon meid ei sega. Meid segab praegu see, et me ei saa seda rakendada Venemaa tegevuse tõttu. Ka see osaluse peatamine võiks rahvusvaheliselt, kui need küsimused siin tõusetusid, et kuidas see vastu võetakse, meie otsus, avaldada teistsugust mõju. Valitsuse kartused ongi eelkõige seotud sellega, kuidas siis see vastu võetakse. Ja selle kohta, peatamise kohta loomulikult põhiseadus ei ütle meile midagi.
Muidugi see looks pretsedendi, sest seni keegi midagi sellist Ottawa konventsiooniga ei ole teinud. Aga seni ei ole olnud sellist pretsedenti, et ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige lihtsalt paneb toime agressiooni oma naaberriigi vastu ja annekteerib osa selle territooriumist. See olukord, milles Ottawa konventsioon vastu võeti, on hoopis teine kui praegu. Me peame leidma mingi lahenduse.
Ja teine lahendus on muidugi see, et pärast esimest lugemist menetlus raugeb ja me esitame Vabariigi Valitsusele juba otsuse eelnõu, millega me kutsume üles neid algatama. Siin on kaks teed võimalik edasi. Aga igal juhul kutsun teid toetama praegu, et eelnõu esimene lugemine lõpetada, sest siis me saame emba-kumba teed mööda edasi minna.”
