07.08.2021
Nüüd läheb küll märki ütlus, et pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.
Presidendivalimiste eel on selgelt näha Eesti demokraatiavaegus, sest meedia lausa kiljub tagatubade suunas – no leidke ometi keegi, keda saaks Riigikogus presidendiks ära valida.
Mäng on nii halb, et keegi enam ei üritagi head nägu teha – vajadus mingisugunegi enamusele vastuvõetav kandidaat leida on nii pakiline, et demokraatiapuuet isegi ei varjata.
Eesti on jõudnud tasemele, kus presidendivalimised sõltuvad ühest mehest – meedia ootas pikisilmi, keda nimetab ära Jüri Ratas. Ei otsusta isegi mitte Riigikogu või erakonnad, vaid kõige korrumpeerunuma partei juht.
Sots Raimond Kaljulaid, kes ilmselt peab ennast demokraadiks, ütles meedias omakorda, et presidendikandidaadi leidmine sõltub Reformierakonnast. Kogu riigi saatust määravad otsused on saanud peaministripartei prioriteediks?
Kunagi varem pole nii selgelt olnud märgatav tagatubade roll poliitikas, kuid isegi need ei suuda enam omavahel kokku leppida. Rahvas aga on tõrjutud tribüünidele, kust nad jälgivad, kuidas poliitikud lambakorjust loobivad (kirgiisidel on rahvuslik spordimäng, kus kamp ratsanikke üritab lambakorjust üksteiselt üle lüüa).
Presidendi peaks justkui valima Riigikogu või siis valijakogu, kuid seegi süsteem ei taha hästi toimida, mis näitab vajadust otsedemokraatia juurde naasta. Praegu mängitakse demokraatiat, aga unustatakse seejuures selle ammust surma isegi varjata.