27.01.2023
Jutt käib verinoortest lastest, keda õhutatakse pöörduma otse ÜRO poole. Pilt on illustratiivne.
Pealtkuuldud jutt: noored naised räägivad mööduvat lapsevankriga ema silmates: “Jumal tänatud, et mul lapsi pole!” Selline mõttelaad kipub erandi asemel üha tavalisemaks muutuma.
Hiljutine teade sündivuse järsust langusest jättis liberaalsed ja vasakpoolsed erakonnad külmaks. Ainult EKRE muretseb selle pärast, et eestlasi jääb üha vähemalt – teistele on tähtis ehk vaid see, et homomeestele “lapsendamismaterjali” jätkuks.
Kogu Eesti areng on vähemalt paarkümmend aastat liikunud selles suunas, et lapsi vähem sünniks. Ühest küljest on seda põhjustanud kaasajastumine, kus noored inimesed teevad kõigepealt karjääri, reisivad ja lõbutsevad, ja alles siis loovad kodu, kuid vanus on siis juba sealmail, kus piirdutakse 1-2 lapsega, taastootmise indeks aga on 2,5 last.
Teisalt aga on rida arenguid, mis takistavad sündivuse kasvu. Praegu käib aktiivne hirmutamine kliimakatastroofi ja sõjaga, milletõttu noored kardavad lapsi siia hädaorgu tuua. Kliimavõitlusega koos on tulnud ka arvamus, et lapsed olevat “kliimatapjad” ehk nende üleskasvatamine olevat kliimavaenulik.
Vasakpoolsed ideoloogiad on eriti lastevastased: nii ülistatakse homoseksualismi ja igasuguseid “soovoolavusi”, mis ongi “kuivanud oks elupuul”, mehi vihkav radikaalfeminism ja vasakliberaalide traditsioonilise pere vastasus lükkavad naisi eemale pereelust, paarilisest ja lastest, soolise võrdsuse propagandaga peletatakse naised üldse karjäärilainele ja meestest-lastest eemale. On loodud olukord, kus naistele pakutakse igasuguseid muid arenguid, väljakutseid ja võimalusi peale pere ja laste, ja see on teadlik propaganda.
Sellele lisandub Reformierakonna poliitika, mis on riigi sügavasse kriisi viinud, kus inimestel on raske ka majanduslikult peret luua – lastega perede abistamine toimub üldises plaanis, neile suunatud teadlikku poliitikat Eestis pole. Liberaalid ei mõtlegi enam “Eesti oma lastele”, vaid näevad rahvastikupoliitikas lahendust sisserändes.
Nii kõnnivadki tänavatel naised, kellel on parim sünnitamisiga käes, kuid kes võdistavad lapsevankrit nähes õlgu: “Jumal tänatud, et mul lapsi pole”. Paraku unustavad nad, et ei jää igavesti noorteks karjäärinaisteks, vaid pensioniiga on väga kiire kätte jõudma, ja vanaduspuhkusele minnakse üksi või paremal juhul kaaslasega, raugaeas aga võib toogi igavikuteele minna, hooldekodusse aga ei ole tulemas ei lapsi ega lapselapsi vaatama.
Uued Uudised