09.02.2020
Rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Rahvuskonservatiivist kolumnist, teoloog ja näitleja Malle Pärn kirjutab sellest, kuidas sotsiaalministeeriumi „samapaljuinimeste“ asemel võiks tagada konservatiivse maailmavaatega inimeste vabadused ja õigused.
„Ma olen Eesti Vabariigi kodanik, ma ei ole rikkunud seadust, ei ole isegi autoga kiirust ületanud, ma maksan makse oma kasinatelt sissetulekutelt – järelikult on mul ka õigus, nagu igal demokraatliku riigi kodanikul, avaldada oma mõtteid, ka siis, kui need kellelegi tunduvad liiga kriitilistena.
Niisiis.
Ma olen mõelnud, et see rahvas, kes lauluväljakul laulis: “eestlane olla on uhke ja hää”, kes seisis Balti ketis, kes läks rahumeelselt Toompeale interrinde rünnakut takistama, kes läks paljaste kätega vene tankidele vastu, – see rahvas tahtis päriselt Eesti Vabariiki, mitte uut Nõukogude Liitu! Iseseisva, oma riigi ideaal oli see, mis inimesed kodudest välja tõi, mitte üleminek ühe hoolimatu isanda käe alt teise, veel hullema käe alla.
Väga kiiresti jahutati maha see rahva õhin ja tapeti see lootus. Peatselt hakati Eestit tüürima uue ikke alla. Kõik ümberkorraldused tehti nõnda, et me ei saaks hakkama iseseisva riigina, et me peaksime minema, müts peos, Euroopa suurriikide ukse taha kerjama. Kõik seadused allutati Brüsseli tahtele, meie ühiskondlik süsteem vormiti Brüsseli eeskirjade järgi.
Meie senised valitsused on ju petnud oma rahvast, nad on meid juba maha müünud, nad on valmis ehitanud mingi monstrumi, mis nagu igavene jõumasin ragisedes ringi käib ja oma lapsi õgib.
Ja nüüd jonnivad need juba aastaid hästitoidetud müügimehed riigikogus nagu lasteaialapsed, kellelt on mänguasjad käest ära võetud, nagu hüsteerilised teismelised, kellel ema käsib hakata enda järelt koristama ja isa käsib ükskord ometi õppima hakata.
Sotsiaalministeerium tuli nüüd tänavale kampaaniaga, mille algne mõte on tegelikult õige, aga teostus täiesti vale, või lihtsalt piinlikult saamatu.
Paljudele inimestele tuleb tõesti meelde tuletada, et me kõik oleme “sama palju inimesed”. Sotsiaalministeerium võiks oma plakatikangelasele Keio Soomeltile selgeks teha, et Anti Poolamets ja traditsioonilise perekonna kaitsjad on “sama palju inimesed” kui tema.
Sotsiaalministeerium võiks Riigikogu opositsioonile selgeks teha, et konservatiivid ja isegi EKRE juhid on sama palju inimesed, et ka nendel on õigus oma riigis elada ja vabalt OMA põhimõtteid ning soove väljendada, täpselt sama palju nagu liberaalidel. Neil on samasugune õigus juhtida rahva tähelepanu kõigele sellele, mis meil seni nende meelest valesti on tehtud.
Kui rahvas on nad riigikogusse valinud, ja nad oskasid peale valimisi käituda arukamalt kui need, kes ennast ülbelt opositsiooni mängisid, kui nad täiesti legitiimselt suutsid moodustada uue valitsusliidu, siis on neil seaduslik õigus seda riiki oma nägemuse ja oma põhimõtete järgi suunata ja juhtida!
Praegu käitub opositsioon täiesti riigivastaselt, õiguskaitseorganid peaksid vahele astuma ja kõik riigikogu hüsteerikud neile ilmselt ülejõukäivast ametist vabastama.
Ka Marti Kuusik on sama palju inimene, ka Varro Vooglaid on sama palju inimene. Ka neid tuleks kaitsta rumalate laimajate ja labaste mõnitajate eest. Ka nemad väärivad võrdset kohtlemist!
On seda tõesti nii raske mõista? Liberaalide õõnsad valed paistavad läbi, ükski mõtlev inimene ei võta neid enam tõsiselt.
Sotsiaalministeerium kuulutab ju, et teiste elu ei muutu sellest, milline keegi meist on?
Minu meelest on see väga rumal ja vale väide, aga kui nemad seal tõesti nii mõtlevad, siis miks nad ise oma sõnumit vastu ei võta? Miks nad ise oma sõnade järgi ei käi!
No muidugi ei olnud selle kampaania tegelik mõte KÕIKI inimesi võrdsustada, ehkki seal oli olemas sõna “kõik” – eks sellega ole nii, nagu ikka liberaalide sõnadega, nende keeles on sõnadel uued tähendused. Kampaania mõte oli, nagu ikka, esile tõsta teatud kindlaid eelisgruppe, mitte võrdsustada KÕIKI inimesi.
Liberaalid tahavad kõik inimesed allutada oma totalitaristlikule ideoloogiale, nad tahavad inimestelt ära võtta mõtte- ja sõnavabaduse, teha nad varajasest lapseeast peale mõistuseta lõbu- ja seksihimulisteks tarbijateks, õõnsateks ja valelikeks nagu nad ise.
Ka Kadrioru Kersti kuulutab, et sõna on vaba ja kõik inimesed on võrdsed, aga mõtleb ta seda ikka nii, et vaid liberaali sõna on vaba, isegi siis, kui see on laim. Konservatiivi sõna EI OLE kunagi vaba, ja EKRE inimesed nende “sama palju inimeste” hulka ei kuulu. Nemad ei ole võrdsed, neid tohib vihata, ja seda vihkamist tohib tervele maailmale kuulutada isegi see inimene, kellele rahvas presidendipalka maksab.
Meil ei diskrimineerita liberaalide eelistatud vähemusi.
Tõsi, teatud agressiivsetele vähemustele ei taheta anda erilisi eesõigusi, ei taheta täita nende isekaid soovikesi, neid ei taheta kõikidest teistest ettepoole tõsta, sest me oleme kõik seaduse ees võrdsed. See ei ole ju diskrimineerimine? See on võrdne kohtlemine.
Abielu on mehe ja naise liit, meil pole õigust anda selles suhtes kellelegi ERIÕIGUSI, olgem siis ometi võrdsed, nagu liberaalide loosungid nõuavad!
Mina ei arva, et ma tean viimset tõde, olen inimene, ja seega, ekslik. Mul oleks hea meel, kui keegi suudaks mind veenda selles, et ma eksin, et meie olukord ei ole veel nii hull…
Siiani ei ole seda mitte keegi suutnud teha.“