Viljandis tiirleb poliitiline karusell endiselt täistuuridel. Jaanuari keskpaigas ei vaimustunud linnakodanikud eriti Reformierakondliku taustaga endiste linnapeade sinikollaste kangaste tagasiriputamise nõudmisest linnavalitsuse hoonele. Sakala tänavaküsitluses oli linnavalitsuse tegevusele vastu ainult üks inimene kuuest.
Mõni aeg hiljem ei aidanud ka raskema kahurväe kohaletoimetamine Tallinnast. Nimelt avaldas kohalikus ajalehes linnapeale moraali lugeva artikli Jürgen Ligi. Artiklile antud 21 kommentaarist olid 20 aga kriitilised hoopis autori enda suhtes.
Kuidas seda teemat siis veel üleval hoida? 27.jaanuaril tulid opositsioonis olev Reformierakond ning peamiselt sotsiaaldemokraatliku taustaga valimisliit mõttele, et linnavalitsus võiks rahaliselt toetada sõpruslinna Ternopili Ukrainas. Linnale, mis on kaks korda suurem kui Tartu, soovitati 17-tuhandelise Viljandi poolt eraldada tervelt 34 000 eurot. Seda siis Viljandi jaoks niigi pingelise eelarve juures, kus linnal endal on ootejärjekorras ja tegemata mitmed olulised kulukohad.
Hilisemates netikommentaariumites on idee autorid täpsustanud, et sõpruslinnal Ternopilil on tarvis aidata üle elada talv. Idee tekkis opositsioonil 2026. aasta jaanuari lõpus, hoolimata sellest, et talv on kestnud juba mitu kuud ning Venemaa on pommitanud Ukraina energiataristut juba mitu aastat.
Täiesti nõus, et Ukraina on väga keerulises olukorras ja tema abistamiseks tuleb teha kõik. Kas aga Eesti Reformierakonna juhtimisele on Eesti teinud kõik, mis võimalik? Eraannetajate toetused on olematuks kahanenud eelkõige Slava Ukraini tegevuse tõttu. Selle uurimine aga ei edene.
Eesti saadab elu eest võitlevale liitlasele raha näpuotsaga, võrreldes sellega, mida ise kulutab raudtee ehitamiseks, mille vajadusest ja kasutegurist ei ole siiani üldsus aru saanud. Miks Viljandi reformierakondlased ei ole tulnud mõttele teha Tallinna kamraadidele ettepanek see projekt mõneks aastaks pausile panna ning annetada vabanev raha Ukraina võidu tarbeks.
Netikasiinodele tehti just 27 miljoniline kingitus selle asemel, et suurendada kasvõi näiteks Ukraina toetust.
Eesti pangad teatavad järjest oma rekordkasumitest. Pangamaksu aruteludel ei tule aga Reformierakondlastele millegipärast meelde, et Ukraina vajab rahalist toetust.
Selle asemel tehakse nägu, et paar elektrigeneraatorit ja lippudega lehvitamine muudab sõja käiku.
Eelnevalt riigi tasandi mainimine ei ole juhuslik, sest ettepaneku tegijad Viljandi linnas kuuluvad samasse erakonda, mis on kujundanud riigi poliitikat kogu Ukraina sõja vältel. Seetõttu on põhjendatud küsida, miks soovitakse teha sümboolseid žeste kohaliku omavalitsuse niigi pingelisest eelarvest, samal ajal kui suurema mõjuga otsused sama erakonna poolt jäävad riigi tasemel tegemata.
Suure tõenäosusega rahaline toetus Viljandi inimeste arvelt Ternopilile siiski tehakse. Mõistetav on ka Isamaa ettevaatlikus, sest koalitsioonil on ainult ühehääleline ülekaal ning oleks tõeline ime, kui selline seis peab vastu 4 aastat. Kahtlen aga, kas püüd opositsioonile meeldida, teeb olukorda ikka kuidagi kindlamaks. Kas on põhjust uskuda, et samad poliitilised jõud, kes said pärast sinikollaste kangaste eemaldamist linnavalituse hoonelt, Ukraina lipud uuesti lipumastidesse ja kes mõni aeg hiljem tulid välja eelnimetatud toetuse ettepanekuga, ei plaani juba järgmist riugast koalitsiooni destabiliseerimiseks?
Kui see toetuse otsus tehaksegi, siis alles veebruari volikogu istungil. See tähendab, et raha talve üleelamiseks jõuab Ukrainasse parimal juhul ehk kevade alguseks.
See on aga raha, mille arvelt jääb Viljandi linnas rahastamata näiteks alushariduse õpetajate või lasteaiakasvatajate palgatõus, mõne teejupikese kordategemine, toetus paljulapselistele peredele või huviringile.
Urmet Elmaste, Viljandi vallavolikogu aseesimees (EKRE)