Lääne liberalism on kahekeelne ja petlik ning vasakpoolsus lõpetab alati vereojades – ja see mürgikokteil lammutab praegu tegelikku ja tõelist Lääne demokraatiat.
Kahju on Afganistani ja Iraani naistest. Neid ei rõhu ainult mullad ja ajatollad – nad reedeti ka liberaalse Lääne poolt. Umbes pool aastat enne seda, kui Bideni-Ameerika põgenes relvakoormaid maha jättes ja homolippu saatkonnalt maha kiskudes kiiruga Kabulist, käis seal ka Eesti tollane president Kersti Kaljulaid, kes lubas Afganistani naistele kaitset, aga reetis nad.
Iraanist on viimaste aastate jooksul üle käinud mitu ülestõusu, kus Läänes näidatud kaadrite järgi kisuvad naised endalt islamiriietuse mustad kotid ja tantsivad vabadusest joobunult. Mis on neist saanud? Kes põgeneda ei saanud… Lääs reetis ka Iraani naised. Ja taas on mängus sotsialism – marksistide valitsetav Hispaania ei andnud Trumpi-Ameerikale õigust kasutada oma baase Iraani suundumiseks.
Afganistani ja Iraani naistele saab vaid soovitada – kui te kord suudate Teherani ja Kabuli puhtaks teha, ärge “liberaalse demokraatia” poole vaadake, nad reedavad teid uuesti ja uuesti. Vaadake mingi muu vabaduse vorm, kasvõi selline, mis oli Iraanis enne 1979. aastat. Hoiduge LGBT-st ja marufeminismist, need ei kaitse naisi, vaid ajavad kõik hullemaks.
“Liberaalse demokraatia” suur häda on see, et kui ta ilmub traditsioonilisse ühiskonda, siis ajab ta kõigepealt püsti homolipu ja hakkab ultimatiivses vormis nõudmisi esitama. Sellega lõigatakse läänelik arengutee kohe ära, sest homo- ja transseksualism pole lääneliku elulaadi alused, nagu Brüssel või USA demokraadid väidavad. Inimestel hakkab liberaalide pakutavast kohe vastik ja nad valivad teise tee, nagu on näidanud Gruusia, paljud Lääne-Aafrika ja Kesk-Aasia riigid, kus homoagenda sai rauad suhu. Läbi kukkus ka nende katse Katari jalgpallipeole tungida ja see okupeerida.
“Liberaalne demokraatia” tähendab praegu marksistlikku revolutsiooni. Kui pääsetakse sellisesse ühiskonda nagu Afganistani oma, hakatakse kohe “triibulisi nimekirju” kehtestama, kindlustades sellega kohe tagasipöörde. Tugevalt patriarhaalses ühiskonnas ei saa kohe naisi tippjuhtideks panna, esialgu piisaks nende vabastamisest islamiriietusest, kõik muu tuleb tasapisi. Liberaalmarksistid aga marsivad sisse ja kehtestavad homoseksualismi ja radikaalfeminismi – nii on tagasilöök vältimatu.
Ja ikka see marksismist hoidumise tarkus – naised, migrandid ja seksuaalsed vähemused on uusmarksismi revolutsiooniliseks avangardiks kuulutatud. See tähendab, et neid ei kaitsta mitte headusest ja kaastundest, vaid ideoloogilisel alusel, mis aga tähendab, et tegelikult nad hüljatakse esimeses hädas, sest “liberaalne demokraatia” tegutseb Lääne heaoluühiskonna mugavustsoonist. Nii kui kusagil pühasõdalased võimu saavad, loobitakse homod katustelt alla ja naised peidetakse prügikottidesse.
Lõpetuseks üks oluline tähelepanek – ilmselt on poliitiliselt aktiivsed inimesed märganud, et Läänes küll mainitakse ära Iraani naiste püüdu vabaneda, aga seda liikumist eriti ei propageerita ja keegi ei nõua ajatollade võimult kõrvaldamist. Räägitakse küll vastikust Iraani režiimist, aga mitte islamivaimulikest ajatolladest, kes rahvast rõhuvad.
Asi on selles, et liberaalidele ja vasakpoolsetele on islam tegelikult “oma” ja seda puhtalt seetõttu, et see on “mittevalge” nähtus. Islamiterrorism küll mõistetakse poole suuga hukka, aga teisi islami halbu külgi, näiteks naiste orjastamist ja homode tapmist jutuks ei võeta, islamil lastakse edendada rassismi valgete vastu. Vasakseltskonna silmis võitlevad nad “valge ülemvõimu” vastu, seetõttu on nad pigem liitlased.
Liberaalses materdavad marufeministid omad mehed maadligi, aga karvase moslemimehe vastu nad ei lähe ja Euroopa suurtes islamikogukondades prügikottidesse suletud mosleminaisi nad ei aita. Nüüd väidetakse lausa, et see orjastamine olevat islamitraditsioon ja naised tahtvat ise seda. Suurbritannias aga on meeletult karmid islamofoobia-vastased seadused, mis lasevad islamismil sealset ühiskonda üle võtta ja selle Iraani ja Afganistani moodi ühiskonnaks muuta. Araabia naftaemiraadid ei anna oma noortele isegi stipendiume Briti ülikoolidesse, sest seal radikaliseeruvad nad kordades kiiremini kui Abu Dhabis või Er-Rijadis.
Sellised tüübid nagu Marianne Mikko käivad Kolmanda maailma riikides ainult naisi feminismile üles ässitamas, aga sellest, mis pärast tema lahkumist nendega juhtub, temasugused ei näi hoolivat.
Uued Uudised