07.01.2025
Eelmised valimised tõid USA-s võimule korruptiivse Bidenite klanni. Joe ja Hunter Bidenid.
Mäletatavasti toimusid 4 aastat tagasi ehk 6. jaanuaril 2021 Washingtonis kurikuulsad sündmused, mis olid 2020. aasta USA presidendivalimiste järel tekkinud olukorra traagiliseks kulminatsiooniks. Järgmistel aastatel on olnud samuti mitmeid põhimõttelisi vastasseise seni demokraatlikeks peetud riikide valimistega seoses. Ainult et neil kõigil oli üks pikk eellugu, mida peab ilmtingimata meenutama.
Bush vs. Gore 2000
Mäletatavasti tekkis ka USA 2000. aasta presidendivalimistel väga tasavägine seis, kus nii tollane asepresident, demokraat Al Gore, kui ka vabariiklaste kandidaat George W. Bush omasid üsna võrdseid võiduvõimalusi. Nn. kaalukeeleosariigid olid ka siis üleilmseks jututeemaks. Peamiseks lahinguväljaks sai siis Florida osariik, kus hääli loeti korduvalt üle, siis kohtuotsuse tulemusel ülelugemine peatati, jätkati uuesti ja nii mitu korda järjest.
Keskseks küsimuseks saigi siis kehtivate ja kehtetute hääletussedelite teema. See puudutab otseselt ka Eesti valimisi, sest 10 aasta tagune juhtum – Ladõnskaja vs. Sester – näitas samuti selgelt, kuidas häälte kolmekordsel ülelugemisel saadi iga kord erinev tulemus. Seega on isegi paberkandjate kasutamisel riskid alati olemas ja tõtt-öelda ei saa me ka kõigi varasemate valimiste tulemuste puhul enam kindlad olla, kas need ikka olid 100% tõesed või on ka paberhääletuste puhul just kehtivate-kehtetute sedelitega kasvõi mingil määral manipuleeritud? See pole muidugi mingil juhul väide, et seda kindlasti tehti.
Samuti avastasidki USA 2000.a. valimistega seoses väga paljud meist (siinkirjutaja kaasaarvatud), et demokraatia üleilmsel eeskujul USA-l on Euroopa mõistes ikka väga kummalised tavad. Eeskätt see, et valimiste võitja väljaselgitamiseks ei loetagi k õ i k i hääli üle, nagu Euroopas (Eestis kaasa arvatud) lausa iseenesestmõistetav on. USA-s mingil hetkel lihtsalt häälte lugemine katkestatakse, kui üks kandidaat on pikka aega püsivas eduseisus ja võitja kuulutataksegi selles seisus välja.
Nii või teisiti, nimetatud põhjustel ei selgunud valimiste võitja üldsegi mitte järgmisel ega ülejärgmisel ega isegi mitte üleüleülejärgmisel hommikul, vaid selleks läks palju rohkem aega. Lõpuks siiski selgus, et Bush-noorem võitis. Ehkki üleriigiliselt sai Al Gore umbes 0,5 miljonit häält rohkem kui George W. Bush, sai Bush valijamehi jällegi rohkem.
Ent demokraadid ja nende poolehoidjad ei leppinud kaotusega. Nii lastigi lendu väide, nagu oleksid vabariiklased need valimised „varastanud“ ja lihtsalt kohtu kaudu enda kasuks kallutanud. Seega oli tegu ilmselt esimese juhtumiga, kus ühes täiesti kindlalt demokraatlikus riigis pannakse valimistulemused kahtluse alla. Märgiline on just see, et tegu oli just igal võimalusel demokraatiast ja vabade valimiste tähtsusest rääkiva liberaalse frondi endaga, milline niimoodi käituma hakkas.
Kevadel 2001 käis Eesti meediast vaid ühe korra läbi ka infokild, et mõned ajakirjanikud olid hiljem läinud Floridasse ja lugenud probleemsetes piirkondades ise hääled üle. Küllap ikka veendumuses, et Al Gore sai tegelikult rohkem hääli ja sellest oleks saanud tõelise sensatsioonilise uudise. Ent selgus, et ei olnud nii – Bush-noorem oligi hääli tõepoolest rohkem saanud ja mingit sensatsiooni ei sündinud. Paraku usuvad päris paljud – ja isegi osad mitte väga liberaalselt meelestatud – siiani, et mingi valimispettus 2000. aastal USA-s ikkagi toimus. Kuigi tegelikult ei toimunud.
Märgiline on ka see, kuidas nii USA enda kui ka läänemaailma muud „progressiivsed“ jõud asusid pärast lüüasaamist Bush-nooremat mustama. Nii käis mitu tiiru ümber maailma valeväide, nagu oleks GWB IQ väga madal, lausa „viimase 50 aasta presidentide madalaim“. Tuntud USA ja Euroopa ajalehed viitasid selle väite tõestuseks mingile Lovensteini Instituudi uurimusele. Hiljem selgus, et sellist instituuti polegi olemas! Ühesõnaga – totaalne libauudis. Ent väga-väga paljud usuvad seda siiani… Ühtlasi ka uuema aja kontekstis äärmiselt hea näide selle kohta, kuidas liberaalne front tegutseb.
Kuna Al Gore on olnud poliitikute seas üks peamisi kliimahüsteeria eestvedajaid (meenutagem kasvõi tema 2006 esitletud filmi „An Inconvenient Truth“, mida ka ETV on näidanud), siis ei taha mõeldagi, milline näeks maailm (ja ka Eesti) välja siis, kui hoopis tema oleks 2000. aastal mingi nipiga valimisvõidu saanud. On enam kui kindel, et rohehullus oleks meile kõigile praeguseks igast otsast nii sisse topitud, et välja enam ei saakski. Olekski see olukord, kus „sa ei oma midagi ja sa oled õnnelik“.
George W. Bush seevastu viis USA Kyoto kliimaleppest välja (millega Bill Clinton oli 1997 ühinenud). Samamoodi tegi hiljem Donald Trump Pariisi kliimaleppega. Kusjuures Bushi üks põhjendus oligi, et miks peab USA endale võtma oma majandust selgelt laostavaid kohustusi, kui Hiina ja India jäävad leppest üldse kõrvale? Loomulikult põhjustas see liberaalse frondi poolt järjekordse pahameeletormi, nagu ka Bushi põhimõtteline vastuseis samasooliste abieludele ja tema veendunud usklikuks olemine. Välispoliitikast rääkimata…
Siinkohal ei saa meenutamata jätta kogu seda uskumatut silmakirjalikkust, millega liberaalne front sööstis nii-öelda „rahuvõitluse“ sildi all kaitsma Saddam Husseini sadistlikku režiimi või vähemalt omaenda ärihuvisid (Saksamaa, Prantsusmaa) Iraagis. Oli neidki, kes olid valmis minema ise vabatahtlikult Bagdadi, et olla seal inimkilbiks „USA imperialismi“ vastu. (Väga reljeefne näide sellest, kuidas hea elu on Läänes päris paljud inimesed lihtsalt lolliks ajanud – neil lihtsalt ei ole enam midagi targemat teha!)
Kus olid kõik need protestijad siis, kui putinlik Venemaa koondas 2021. aastal vägesid Ukraina piiridele ning kõik märgid näitasid, et suur sõda tulebki? Just nimelt – ka seesama Venemaa sellesama Putini juhtimisel oli ju omal ajal samuti „rahupooldajate“ leeris. Mitte kellegi jaoks ei olnud probleemiks, et Putini režiim oli juba maha pidanud oma esimese ülibarbaarse sõja – teise Tšetšeenia sõja. Ei korraldanud läänemaailmas ka selle sõja vastu keegi suuri meeleavaldusi.
Liberaalse frondi suhtumise võttiski kõige halvemas mõttes hästi kokku USA enda popartisti Pink 2006 ilmunud lauluke „Dear Mr. President“, mis puhtmuusikaliseltki oli täielik prügi. Sisuliselt poolelt oli tegu halamisega teemal, kui õudne on see inimene, kes ei lase samasoolistel üksteist armastada ja kes laseb pommitada moslemeid (keda küll tekstis otseselt pole mainitud, ent kõik teavad ju niigi, et just neid on mõeldud). Lisaks veel muudki traditsioonilised vasakpoolsete jutupunktid, nagu võtke ikka raha rikastelt ära ja andke vaestele.
2004. aastal üritas George Soros isiklikult George W. Bushi tagasivalimist nurjata. Oma raamatus „Ekslikkuse ajastu. Sõda terroriga ja selle tagajärjed“ (2007) nimetab ta ka põhjuse – vabariiklaste juhid olevat äärmuslased! Kusjuures, nagu me teame, Donald Trumpist polnud sel ajal poliitikas veel mitte midagi kuulda (ja raamatus pole teda ka mainitud). Ent ka tolle aja vabariiklased, keda nüüd peavooluks peetakse, olid nii „kohutavad äärmuslased“, et nende vastu oli vaja võitlema hakata! Lisaks ründas Soros samas raamatus Ameerika Ühendriike kui riiki ennast, nimetades seda „peamiseks takistuseks stabiilse ja õiglase maailmakorra rajamisel“. Võib arvata, et pärast 9/11 USA-s lahvatanud meeletu patriotismipuhang koos massilise riigilipu eksponeerimisega võis olla see tegelik põhjus, mis Sorosele kui veendunud globalistile täiesti vastuvõetamatu oli.
Igal juhul olid kümned miljonid ameeriklased, eeskätt vabariiklaste „piiblivööndina“ tuntud peamisest kantsist, teist meelt. „Bush on M E I E president ja meie hääletame tema poolt – T E I L pole mingit õigust meile ette kirjutada, kes meile parem on!“ – seda mõtet otseselt küll mitte keegi välja ei öelnud, ent seda oli tunda isegi siia Eestisse, et just niimoodi vabariiklaste toetajad mõtlesid. Valimisaktiivsus oli tohutu ning Bush kogus seekord mitte ainult valijamehi, vaid ka valijate hääli (ümmarguselt 3 miljonit) demokraatide kandidaadist John Kerryst rohkem.
Liberaalne front oli selle peale niisuguses masenduses, et päris mitmed lubasid USA-st koguni emigreeruda – uuemast ajast tuleb seegi tuttav ette. Mõned tegid koguni ettepanekukutsuda edaspidi USA valimisi vaatlema OSCE esindajad. Kuna 2008 ja 2012 võitis liberaalse frondi meeletute ülistuste saatel padupopulist Barack Obama koos asepresidendiks saanud Joe Bideniga, siis vaibus päris pikaks ajaks selline hädaldamine ja asendus hoopis valitseva võimu piiritu ülistamisega.
Donald Trumpi tulek 2016
Palju eelkirjeldatust kordus väga suurel määral 2016. aastal, kui vabariiklane Donald Trump esmakordselt presidendiks valiti. Erinevus 2000. aastaga võrreldes oli vaid selles, et kuna üheski kaalukeeleosariigis 2000.a. Florida olukorda otseselt polnud, ei saanud demokraadid valimistulemusi kahtluse alla seada. Ehkki Hillary Clinton kogus tegelikult pea 3 miljonit häält rohkem, oli Trumpil valijamehi jällegi palju rohkem. See, mis järgnes, on meile juba väga hästi teada ja nagu varem sai kirjeldatud, on liberaalne front kõike seda varemgi teinud.
Paraku algas siis koroonapandeemia, millele lisandusid „bee-ell-emmide“ märatsemised. Selles olukorras puhkeski 2020.a. valimiste kaos. Juba varem olid demokraadid teatanud, et Trumpi võitu nad ei tunnista mitte mingil juhul ja vabariiklased vastasid lihtsalt samaga (seda meenutas hiljaaegu ka Peeter Espak oma Facebooki-seinal).
Pandeemia tõttu kasutati rohkesti posti teel hääletamise võimalust. Samuti selgus taas üks meile siin Eestis täiesti uskumatu tõsiasi – paljudes USA osariikides ei küsita valimisjaoskonnas isegi mitte mingit isikut tõendavat dokumenti! Lisaks käis meiegi uudistest siis läbi, kuidas korduvalt ja korduvalt oli ootamatult „leitud“ veel üks kaubikutäis lugemata hääli… Mismoodi sellises olukorras üks tavaline inimenegi saab valimiste aususes ja tulemuste õigsuses kindel olla? Ei saagi! Ent liberaalne front sai. „Kõik on õige,“ ütlesid nad. Vabariiklased kasutasid ära ka kõik seadustest tulenevad võimalused, ent mitte miski ei aidanud. Nii saabuski 6. jaanuar 2021, mida liberaalse frondi pooldajad peavad juba sama kohutavaks sündmuseks, kui oli 9/11 – ehkki need pole ju oma kaalultki mitte kuskilt otsast üldse võrreldavad.
Õnneks õppisid vabariiklased kõigest sellest ja tänu sellele jäi 2024 ära 2020.a. kordusetendus. Tähelepanuväärne on ka, et mitte üheski osariigis, kus valima minnes ka dokumenti küsiti, Trump 2024. aastal ei kaotanud. Olgu ka siinkohal meenutatud kolmede viimaste USA presidendivalimiste häälte arv miljoni täpsusega.
Kõigepealt Donald Trump:
63 (2016)
74 (2020)
77(2024)
Demokraatide kandidaadid:
66 (Hillary Clinton, 2016)
81 (Joe Biden, 2020)
75 (Kamala Harris, 2024)
Anomaaliad Euroopas pärast Trumpi kukutamist 2020
Kuna USA-s endas läks sahker-mahker 2020 lõpuks läbi, võis seda muidugi ka igal pool mujal praktiseerida. Näiteks siinsamas Eestis 2023, mil mingil müstilisel kombel loeti neid kurikuulsaid e-hääli tundide kaupa kokku… ja lõpuks värvus seni pea üleni ilusa rukkilillesinisena püsinud Eesti kaart äkki oravakollaseks!
Siinkohal meenus enda tarkvaraarenduses töötamise ajast, et ühes firmas kasutusel olnud raamatupidamisprogrammis olid lausa sadade tuhandete ridadega tabelid, millest programm pidi suutma aruandeid koostada. Ometi sai server sellega s e k u n d i t e jooksul hakkama. Tookord sai isegi üles kirjutatud, millised parameetrid sel serveril olid, sest töökiirus oli tal tõesti muljetavaldav:
4GB RAM
Intel Xeon 2,4 GHz protsessor
Windows Server 2003
Aasta oli siis 2009, mida tuleb arvutimaailma seisukohalt pidada juba vaat et ürgajaks. Seega pole absoluutselt usutav see jutt, mida meile räägitakse e-häälte ülelugemise tohutu ajalise kestvuse põhjenduseks. Usutav on veel, et pool tundi kuni tund võib see protsess kõige äärmisemal juhul kesta (mitmekordsed kaasajastatud turvaprotokollid jm.), mitte mingil juhul mitu tundi. Sest väga võimekad serverarvutid olid Eestis olemas juba 2010. aastal.
Arvutimaailmas on ka võimalikud täiesti uskumatud hookuspookused. Näiteks see, et serveris on täiesti õiged andmed, ent erinevatele kasutajatele kuvatakse „televiisoriekraanil“ hoopis teisi andmeid või peidetud mingid andmed osade kasutajate eest üldse ära. Sest kellegi soovil on programmeerijal nii kästud teha. Lisaks on absoluutselt igas programmis alati olemas mingi „tagauks“, et programmeerija ise saaks hädaolukorras vigu parandada. Seda „tagaust“ võib paraku kasutada kellegi huvides ka ebaseaduslik või ka nii-öelda „demokraatliku riigivõimu säilimise huvides“ tegutsev häkker.
Ei ole ka usutav, et ühe väga targa ja väga haritud rahva liikmed annavad mitukümmend tuhat häält (jällegi peamiselt e-hääled!) „elektrimolekulid“ avastanud peaministri kohatäitjale. See pole lihtsalt reaalne.
Paraku ei taha liberaalse frondi esindajad sellest kõigest midagi kuulda. Ka mistahes kahtlustele Eesti 2023.a. valimistulemuste õigsuse suhtes käratavad nad: „Kuidas te julgete kahelda demokraatlike valimiste tulemustes!“
Seda silmakirjalikum on sellesama liberaalse frondi reaktsioon Gruusia valimiste suhtes 2024. Nüüd võiks rahvuskonservatiivne leer ise käratada liberaalsele frondile, et „kuidas te julgete kahelda demokraatlike valimiste tulemustes!“ Sest pärast nullindaid on ju läänemaailm ise pidanud Gruusiat seni vägagi demokraatlikuks riigiks. Ka äsjastel valimistel ju mingeid erilisi rikkumisi ei leitud. Probleem on lihtsalt selles, et valimised võitis „vale“ jõud – nagu väga mitmel korral USA-s või nüüd hiljuti Rumeenias, kus ju samuti seni demokraatlike valimistega justkui mingeid probleeme polnud.
Tõepoolest – „Valimistulemusi võltsida pole mingi kunst“, nagu kirjutas juba 9. detsembril 1995 Postimehes Marko Mihkelson, kirjeldades seda, kuidas tollal demokraatiat ehitada üritanud Venemaal see demokraatia tegelikult välja nägi. Võtteid oli erinevaid ja kahjuks iseloomustavad mitmed neist ka 21. sajandi läänemaailma – Eestist USA-ni.
Taavi Pärtel