Eesti liberaalid ja vasakpoolsed vihkavad Ungarit ja Viktor Orbanit kogu südamest, kuid ka neil maksaks läbi lugeda madjarite liidri suvelaagrikõned, milles too analüüsib maailmas toimuvat. Nagu Mart Helme nii ka Viktor Orbani puhul maksab tõde, et kui ebameeldiv poleks nende räägitav, osutub see lõpuks alati tõeks, sest neil meestel pole ahistavaid poliitkorrektseid silmaklappe, mis lubab neil asju näha sellistena, nagu need ongi. Alljärgnevalt väike analüüs Viktor Orbani poolt öeldule, samuti konservatiivsetes väljaannetes kirja pandule.
Lääne demokraatia on juba pikemat aega kaotanud muu maailma silmis oma “veetlevuse”, sest selle klassikaline variant on asendunud nn liberaalse demokraatiaga, mis omakorda tähendab neomarksismist nakatunud pseudoliberalismi, mis võimutseb suures osas Läänest, kuid “ei lähe enam peale” kellelegi väljaspool läänelikku ruumi.
Üks ränk hoop liberaalse Lääne mainele oli president Joe Bideni kiire taandumine Afganistanist, mille tagajärjel langes Lääne relvadega ülekülvatud armee moraalsesse kaosesse ja alistus üsna ruttu islamiäärmuslikule Talibanile – riigis, kus USA saatkonnal lehvis viimse minutini homolipp, tähendas islamistide võit naiste langemist orjusesse ja just Lääne demokraatia oli see, kes nad hülgas. Seda ei suuda liberaalid kunagi Kolmanda maailma naistele korvata ja seda ei unustata, nagu ka 1975. aasta põgenemist Saigonist.
Teine hoop liberaalsele Läänele on Ukraina sõda, kus juba 900 päeva väldanud sõjas pole lääneriigid suutnud Ukrainat piisavalt toetada, samas on selgunud, et nende endi armeed on kehva lahinguvõimekusega, relvalaod said ruttu tühjaks ning tööstus pole suuteline kiiresti lisa tootma. Nagu Orban ka mainib, et tulnud suur osa maailmast, sealhulgas uued suurjõud Hiina ja India sugugi Lääne ja Ukraina taha, vaid teevad koostööd pigem Venemaaga. Ka Aafrika ja Araabia maad on jäänud kas neutraalseks või siiski kalduvad Kremli poolele – seejuures kaotab Prantsusmaa Mustal Mandril mõju ja Venemaa laiendab seda.
Viktor Orban viitab ka sellele, kuidas maailm kaasajastub, kuid need protsessid toimuvad juba Lääneta, ning seejuures viitab ta taas Indiale ja Hiinale. Üha enam kasvab Läänele vastanduva majandusorganisatsiooni BRICS-i populaarsus, kuhu viimati soovis astuda Aserbaidžaan – väike riik küll, aga arvestatavate nafta- ja gaasivarudega. Ka Shanghai koostööorganisatsioon töötab ilma Lääneta.
Mitmed konservatiivsed väljaanded on esile toonud selle, et nn rohepöördega lootis ja loodab Lääs, eriti Euroopa Liit, saavutada tulevikueelis ehk siis olla esimene nö puhta energia kasutusele võtmises ning sellega taas maailmas liider, kuid sellega ollakse juba praegu läbi kukkunud. Muu maailm pole kliimapaanikaga nii hullusti kaasa läinud, ainult Euroopa kägistab oma majandust sellega ning kaotab kiiresti konkurentsivõimet, pealegi on nii kliimavõitlus kui ka “puhas energeetika” suuresti utoopia ega vii kuhugi.
Naastes nn läänelike väärtuste juurde tuleb tõdeda, et need ei tõmba oma sageli perversse ning traditsioonilisele ühiskonnale täiesti vastuvõtmatu poliitikaga Kolmandas maailmas enam kedagi. Kui kusagil heisatakse homolipp, on varsti oodata kontrrevolutsiooni. Kuigi miljonid migrandid püüdlevad endiselt Läände, ei lähe nad sinna enam vabaduste ja läänelike väärtuste pärast, vaid heaoluühiskonna seni heldelt jagatud väärtusi tarbima. Seda tõestab fakt, et migrandid jätkavad Läänes oma elulaadiga, eriti moslemid, kes vastanduvad üha teravamalt “liberaalsetele väärtustele”, sest need on nende silmis mandumise märk.
Ka Eesti venestub kiiresti ja võõrad loobuvad eesti keele õppimisest ning põhjused on ligikaudu samad – migrandid tulevad siia osa saama läänelikust majandusruumist, kuid nad ei integreeru, vaid elavad oma elu, sealhulgas ka ukrainlased. Võib eeldada, et slaavlaste põlgusel eesti keele vastu on oma roll ka sellel, et nende silmis esindavad eestlased läänelikku tolerasmi (tolerantsus + pederastia) ning neil pole mingit tahtmist alluda manduvale rahvale, kes lubas mehe ja naise abielu ära pilastada.
Liberaalne ühiskond ei tähenda ammu enam vabadusi, mida näitab ka sõnavabaduse piiramine nn vaenukõneseadustega. Lääs läheb totalitarismi teed ja kasutab seejuures just samu nippe, mida autokraatlikud riigid – näiteks põhjendatakse sotsiaalmeedia suukorvistamist mitmesuguste vaenlaste, nii tegelike (Venemaa) kui väljamõeldud (nn paremäärmuslus), tegevusega. Aga demokraatia piiramine välis- ja sisevaenlastele viitamisega on nii Venemaa, Iraani, Põhja-Korea kui teiste nendesuguste põhirelv demokraatia vastu. Olgu piirangud mistahes moodi õigustatavad, tähendavad need alati demokraatia hukku.
Euroopa Liit on praegu nagu Lääne-Rooma enne oma lõppu. Barbarid tungisid tollal igalt poolt sisse ja impeerium andis neile kogu aeg järele – nagu nüüd migrantidele, eriti selle islamistlikule osale. Ahminud kokku kõigi vallutatud maade rikkused, mandus Rooma oma jõukuses ega olnud enam võimeline välismõjudele vastu panema. Oli impeerium ja polnud demokraatiat, mistõttu valeotsused tulid kitsa patriitsliku ringi ekslikust poliitikast – neid ühisjooni on palju ja ilmselt tuleb sarnane ka lõpp.
Lõpetuseks mõned tähelepanuväärsed katked Viktor Orbani kõnest.
“Poolakad ajavad terves Euroopas kõige võltsimalt pühalikku ja kõige silmakirjalikumat poliitikat. Nad peavad meile loenguid moraalsetel kaalutlustel, kritiseerivad meid meie majandussuhete pärast Venemaaga ja samal ajal ajavad nad muhedalt venelastega äri, ostavad nende naftat – küll kaudseid teid pidi – ja juhivad sellega Poola majandust. /…/ Prantslased on sellest paremad: eelmisel kuul edestasid nad meid Venemaalt gaasiostudes – aga vähemalt moraalsetel kaalutlustel nad meile loengut ei pea. Poolakad ajavad nii äri kui peavad meile loengut. Sedavõrd silmakirjalikku poliitikat pole ma Euroopas viimase kümne aasta jooksul näinud.”
“Ukraina tugevus ja vastupidavus on ületanud kõik ootused. Lõppude lõpuks on alates 1991. aastast riigist lahkunud üksteist miljonit inimest, seda on valitsenud oligarhid, korruptsioon on sööstnud taevani ja riik oli sisuliselt lakanud toimimast. Ja ometi näeme praegu selle enneolematult edukat vastupanu. Vaatamata siinkirjeldatud tingimustele on Ukraina tegelikult tugev riik. Küsimus on selles, mis on selle jõu allikas. Lisaks sõjalisele minevikule ja üksikisikute kangelaslikkusele tasub seejuures mõista: Ukraina on leidnud kõrgema eesmärgi, avastanud oma olemasolule uue tähenduse. /…./ Ukraina uueks omaalgatuslikuks missiooniks on olla lääne idapoolne sõjaline piiriala. Riigi olemasolu tähendus ja tähtsus on tema enda ja kogu maailma silmis kasvanud. See on viinud tema aktiivsuse ja tegutsemiseni, mida meie, mitte-ukrainlased, näeme agressiivse nõudmisena – ja ei saa eitada, et see on üsna agressiivne ja pealetükkiv. See on tegelikult ukrainlaste nõue, et nende kõrgem eesmärk oleks rahvusvaheliselt tunnustatud. Just see annab neile jõudu, mis muudab nad võimeliseks enneolematuks vastupanuks.”
“Reaalsus on see, et venelased on 2014. aasta Krimmi sissetungi järel kehtestatud sanktsioonidest õppinud – ja mitte ainult ei õppinud, vaid on need õppetunnid ka tegudesse kandnud. Nad rakendasid vajalikud IT- ja pangandustäiustused. Nii et Venemaa finantssüsteem ei kuku kokku. Neil on välja kujunenud kohanemisvõime ja pärast 2014. aastat langesime selle ohvriks, sest varem eksportisime olulise osa Ungari toidutoodangust Venemaale. Sanktsioonide tõttu ei saanud me seda jätkata, venelased moderniseerisid oma põllumajandust ja täna räägime ühest maailma suurimast toiduainete eksporditurust; see on riik, mis pidi varem toetuma impordile. Nii et viis, kuidas meile Venemaad kirjeldatakse – jäiga neostalinistliku autokraatiana – on vale. Tegelikult räägime riigist, mis näitab üles tehnilist ja majanduslikku vastupidavust – ja võib-olla ka ühiskondlikku vastupidavust, aga eks me näe.”
“Seni on lääs mõelnud ja käitunud nii, nagu ta näeks iseennast orientiirina, maailmale suunanäitajana. See on pannud ette väärtused, millega maailm on pidanud leppima – näiteks liberaalne demokraatia või rohepööre. Kuid suurem osa maailmast on seda märganud ja viimase kahe aasta jooksul on toimunud 180-kraadine pööre. Lääs on taas teatanud oma ootusest, oma juhistest, et maailm võtaks moraalse seisukoha Venemaa vastu ja Lääne poolt. Seevastu reaalsus on muutunud selliseks, et samm-sammult on kõik Venemaa poolel. See, et Hiina ja Põhja-Korea seda teevad, pole ehk üllatus. See, et Iraan teeb sama – arvestades Iraani ajalugu ja suhteid Venemaaga – on mõnevõrra üllatav. Aga see, et India, mida läänemaailm nimetab kõige rahvarohkemaks demokraatiaks, on samuti venelaste poolel, on hämmastav. See, et Türgi keeldub aktsepteerimast Lääne moraalseid nõudmisi, kuigi ta on NATO liige, on tõeliselt üllatav. Ja see, et moslemimaailm näeb Venemaad mitte vaenlasena, vaid partnerina, on täiesti ootamatu.”
“Läänes usutakse, et rahvusriike enam ei eksisteeri. Seetõttu eitavad nad ühise kultuuri ja sellel põhineva jagatud moraali olemasolu. Neil puudub ühine moraal; kui vaatasite eile olümpia avatseremooniat, siis nägite. Seetõttu mõtlevad nad rändest erinevalt. Nad arvavad, et migratsioon ei ole oht ega probleem, vaid tegelikult viis põgeneda rahvuse aluseks oleva etnilise homogeensuse eest. See on progressiivse liberaalse internatsionalistliku ruumikäsituse olemus. Seetõttu ei märka nad seda absurdi – või ei pea nad seda absurdseks –, et kui Euroopa idaosas tapavad sajad tuhanded kristlased üksteist, siis Lääne-Euroopas laseme me samal ajal sisse sadu tuhandeid inimesi võõrastest tsivilisatsioonidest. Meie Kesk-Euroopa vaatenurgast on see absurdi definitsioon. Seda ideed Läänes isegi ei mõisteta.”
“1960. aastate suurel illusioonil oli kaks vormi: esimene oli seksuaalrevolutsioon ja teine üliõpilaste mäss. Tegelikult väljendas see veendumust, et indiviid on vabam ja suurem, kui ta vabaneb igasugusest kollektiivist. Enam kui kuuskümmend aastat hiljem on vastupidiselt selgeks saanud, et üksikisik saab suureks ainult kogukonna kaudu ja selle sees, mistõttu üksi olles ei saa ta kunagi olla vaba, vaid alati üksildane ja pisenemisele määratud. Läänes on kõik sidemed järjest kõrvale heidetud: metafüüsilised sidemed, mis tulenevad Jumalast; rahvuslikud sidemed, milleks on kodumaa; ja perekondlikud sidemed – perekonna hülgamine. Ma viitan taas Pariisi olümpiamängude avamisele. Nüüd, kui neil on õnnestunud sellest kõigest lahti saada, oodates, et isik muutub suuremaks, avastavad nad, et tunnevad tühjusetunnet. Nad ei ole saanud suureks, vaid on muutunud väikeseks. Sest läänes ei ihalda nad enam suuri ideaale ega suuri, inspireerivaid ühiseid eesmärke.”
“Läänelikud väärtused – mis olid nn pehme jõu olemus – on muutunud bumerangiks. Selgus, et need läänelikud väärtused, mida peeti universaalseteks, on demonstratiivselt vastuvõetamatud ja tõrjutud üha enamates riikides üle maailma. On selgunud, et modernsus ja kaasaegne areng ei ole läänelik või vähemalt mitte eranditult läänelik – sest Hiina on kaasaegne, India muutub üha kaasaegsemaks ning araablased ja türklased moderniseerivad; ja nad ei muutu üldsegi läänelike väärtuste alusel moodsaks maailmaks. Ja vahepeal on lääne pehme jõud asendunud Venemaa pehme jõuga, sest nüüd on läänelike väärtuste propageerimise võti LGBTQ. Kõik, kes sellega ei nõustu, kuuluvad nüüd läänemaailma jaoks “tagurlike” kategooriasse. Ma ei tea, kas olete seda jälginud, kuid minu arvates on tähelepanuväärne, et viimase kuue kuu jooksul on LGBTQ-d toetavaid seadusi vastu võtnud sellised riigid nagu Ukraina, Taiwan ja Jaapan. Kuid maailm pole sellega nõus. Järelikult on täna Putini tugevaim taktikaline relv lääneriikide LGBTQ-le vastandumine. Sellest on saanud Venemaa tugevaim rahvusvaheline atraktsioon; seega on see, mis varem oli Lääne pehme jõud, muutunud Venemaa pehmeks jõuks – nagu bumerang.”