Kui jälgida viimaseid aastaid maailma poliitikas ja meedias, siis ühe hüsteeriahoo lõppedes algatatakse kohe teine – et inimesed ei saaks elada rahulikku elu, vaid istuksid kogu aeg barrikaadidel. Ja et saaks kedagi endale antipaatset oponenti süüdistada.
Suurim hüsteeria algas pagulaskriisiga, mille juures on liiga palju märke organiseeritusest, et pidada seda isetekkeliseks protsessiks. Siis halas kogu liberaalne maailm selle üle, et neid õnnetuid peab kasvõi oma turvalisuse ja jõukuse kadumise hinnaga aitama – ja koroonakriis näitas, et just “sallivuslikus” Lääne-Euroopas elavad migrandid rasketes oludes (Lõuna-Itaalia põllumajandusettevõtted, Saksa tapamajad, Kreeka saarte migrandilaagrid).
Alles elasime kliimahüsteerias, kus ühe teismelise hüpiknukukese suu läbi taheti sisuliselt maailma majandus välja suretada, reisimine peatada, ühiskond paanikaosakondade juhtida anda ja nii edasi – nüüd on kliimavõitlus tänu pandeemiale otsa saanud ning Greta Thunberg otsib tööd rassismivastases võitluses.
Praegu käib järjekordne hüsteeriapuhang rassilise ebavõrdsuse ümber, kuid kuna sellega kaasnes massiline protestijate vägivald, hakkab ka see kampaania kiiresti alla käima. Nüüd jääb üle vaid teha pakkumisi, mis saab järgmise suurema hüsteeriapandeemia aluseks. Tulnukate invasioon?
Ka Eestis käib poliitika opositsiooni hüsteeriahoogude kaupa. Siingi osati üles kütta rassismihüsteeria ja maasikapaanika. Varsti saab maasikaaeg läbi – kas keegi usub, et siis saabub vaikus? Ei, reformarid ja sotsid leiavad kohe päris kindlasti uue põhjuse ühiskonda üles ässitada.
Koroonakriisi ajal oli opositsiooni tegevuse põhirõhk hirmutamisel sellega, et nüüd võtab koalitsioon (eriti EKRE) eriolukorra tingimustes kogu võimu enda kätte ja loob diktatuuri – seda muidugi ei juhtunud. Ilmselt teevad sotside ja reformarite tagatoad ka südasuvel meeletut tööd, et leida uus teema, millega ühiskonda hirmutada.