Liberaalne maailm hakkab vaikselt Hitleri, Stalini ja Mao Zedongi poole kiskuma – “kuldmehikese” saavad ainult “õiged” filmid

Lääne ühiskond käib üha enam alla, muutudes püsimajäämise nimelüha totalitaarsemaks – sotsiaalmeedia saab suurauad, sport nõuab kurjategija põlvili mälestamist ja nüüd ei saa ka “Oscarit” enam film, mis pole poliitkorrektne.

2024. aastast tuleb parimaks filmiks pürgijatel arvestada uute reeglitega. Vähemalt üks peaosatäitja või oluline kõrvalosatäitja peavad olema väheesindatud rassi- või rahvusvähemusest. Kolmas osa kõrvalosatäitjatest peavad olema naised, homod, rassi- või rahvusvähemus või puudega inimesed.

Filmi süžee peab olema suunatud mingile vähemusele. Lisaks on ette pandud “paljutriibulised” nimekirjad kogu filmi loomisel.

Vähimagi kahtluseta tähendavad need reeglid filmikunsti surumist kindlatesse raamidesse, mis ahendab loojate väljendusvabadust. Oma loomingulise fantaasiaga pole enam midagi teha, tuleb näpuga reeglites järge ajada.

Teiseks muudavad reeglid raskeks ajalooliste filmide tegemise, sest keskaega käsitlevatesse linateostesse on raske tuua neegreid, keda sel ajal oli Euroopas ülivähe; homoseksualism oli tollal täiesti kristlikus kapis; naised lahendasid ühiskondlikke otsuseid suhteliselt harva. Kui nad aga nüüd filmides neisse olukordadesse pannakse, on see ajaloolise tõe võltsimine ja selline film on sisuliselt fantaasilugu.

Kui vaadata näiteks filme “Tsentuurio” või “Taevane kuningriik”, siis mõjuvad rooma sõdurite ja ristisõdijate kampa surutud neegrid naeruväärselt – pole sugugi võimatu, et neid seal oli, aga kindlasti sedavõrd vähe, et nende põhjal ei saa luua muljet, nagu olnuks see tavaline. Väga hästi annab sellist olukorda edasi hoopis Tarantino film “Django”, kus vaba neeger ratsutab härrasmehena ringi ja kõigile on see tõesti šokk – see nii sel ajal vabastatud orjad mõjusidki.

Postimees kirjutab, et tänavu parima filmi auhinnale nomineeritud teoses “1917” olevat liiga palju valgeid mehi olnud, aga tegu oli ju I maailmasõda kajastava filmiga – kas järgmistes filmides võitlevad Verduni ja Somme lahingutes peamiselt neegrid, araablased ja hiinlased?

Sotsiaalmeedias juba naerdakse, et “Nukitsamees” sobiks hästi uute reeglitega, kui nimitegelane oleks väike neeger. Naised on – Moor on olemas, pealegi kollikamba naisjuht. Tölpa ja Mõhk on vaimse puudega ja võivad olla ka geid, kollid on samas vähemus…

Väga raske on ette kujutada filme, kus kõigist neist poliitkorrektsetest reeglitest kinni peetakse. Aga ilmselt sellised filmid tulevad, sest “Oscar” on vägagi ihaldusväärne, kuigi selline süžee suunatus devalveerib filmikunsti suurimat auhinda oluliselt. Muide, ka “kuldmehike” tuleks “kuldsooneutraaliks” muuta.

Valmistugem siis selleks, et Jumalaema kiriku Esmeralda on varsti neegritar (Quasimodot pole õnneks vaja muuta), Scarlett O´Hara on lesbi ja abolitsionist, Andrei Bolkonski ja Pierre Bezuhhovi vahel on geiarmastus ja nii edasi. Harry Potteri looja J.K.Rowling on oma teose ja filmide kangelased juba poliitkorrektselt paika pannud – Sigatüüka direktor Albus Dumbledore olevat gei ja Hermionet olevat ta neegritarina ette kujutanud.