Lääne-Euroopas on sisserändajate integratsioon sisuliselt lakanud – neid on seal juba sedavõrd palju, et oma elulaadi polegi vaja muuta. Ja ega nad tulegi muutuma, nad tulevad tarbima seda, mida pole ise loonud.
Migrandid käituvad liberaalse Lääne linnatänavatel nagu oma kodumaal. Terroriaktide järel on päris palju neid, kes juubeldavad. Pärast Gaza sõja avanud veresauna tulid välja meeleavaldajad, kes deklareerisid toetust Hamasile – ega Saksamaa muidu seda terroriorganisatsiooni omal maal keelustanud, see kasvas üle pea.
Euroopa liberaalid ja vasakpoolsed ei hooli sellest, mida massimigratsioon on kaasa toonud – vastupidi, seda ongi neile vaja. Nad arvavad, et migratsioon ei ole oht ega probleem, vaid tegelikult viis hävitada rahvuse aluseks olev etniline homogeensus, loomaks neile vajalikku multikultuurset ühiskonda.
Ainus asi, mida nad ei märka, on see, et migrandid, eriti moslemid, ei võta omaks ka “liberaalseid väärtusi”, eriti sooideoloogiat. Sisserändajad tarbivad heaoluühiskonna hüvesid, põlates ja vihates ise seejuures manduvat läänelikku ühiskonda. Nad ei tahagi sellesse integreeruda, vaid tahavad seda ühiskonda hoopis endale sobivaks muuta. Lääne poliitikud ei näe, et ka aeg ei tööta nende liberaalsete lolluste heaks ning kunagi võib sooideoloogia asemele tulla šariaat.
Ka Eestis on integratsioon ehk rahvalikult öeldes lõimumine sisuliselt lakanud. Eesti on Reformierakonna valitsedes sedavõrd venestunud, et venekeelne kogukond saab riigikeeleta igati hakkama, Läänest tulijad omakorda kultuskeele inglise keelega.
Eesti venelased on eesti keelde alati suurveneliku põlgusega suhtunud, kuid veel 5-8 aastat tagasi nad vähemalt üritasid riigikeeles suhelda. Praegu nad Tallinnas isegi ei ürita, vaid laiutavad vene keelega ülbelt, igasugune lugupidamine riigikeele vastu, kui seda oligi, on kadunud, sest Tallinn ongi juba venekeelne linn.
Venestamise algatasid Reformierakond ja Kaja Kallas, kes lasid lahjendada välismaalaste seadust, et tuua sisse venekeelset odavtööjõudu endisest Nõukogude Liidust. Kuna Eestis oli juba suur ja tugev venekeelne kogukond, leiti ilmselt, et just venekeelsuse kaudu saab ellu viia liberaalset poliitikat rahvuse aluseks oleva etnilise homogeensuse lõhkumiseks. Ka Ukraina põgenikke kasutatakse sisuliselt venestamiseks.
Venestamise kasuks ja lõimumise vastu töötavad omal moel ka nn liberaalsed uusväärtused, nagu homo- ja transseksualismi ülistamine, sooideoloogia, radikaalfeminism, perede lõhkumine, lastetuspropaganda ja muu taoline. Venelased on kogu selle “pederastia” vastu vihasemad kui eestlased ja väga tõenäoliselt ei soovi nad integreeruda ühiskonda, mis neile selliseid asju peale surub – nad ehitavad pigem oma “vene maailma” heaoluühiskonna lihapottide kõrvale.
Siinsed venelased ja venekeelsed uussisserändajad ilmselt põlgavad eestlasi (ning nende keelt ja kultuuri) ka sellepärast, et põlisrahvas on kaasa läinud “pederastiaga” – neile ei loe ju need 20-30% rahvusmeelseid peret hoidvaid eestlasi, kui suurem osa, need, kes valisid Reformierakonna, sotsid ja Eesti 200, nõustusid sisuliselt abielu pilastamise seadusega. Venelaste silmis oleme meie manduv rahvas, kelle “pedekeelt” ei peagi õppima. Seda enam, et sel nädalal on ka ülikoolilinn Tartu muutunud homopealinnaks.
Mõne aasta eest toimus venelaste lähenemine EKRE-le just traditsioonilise ühiskonna hoidmise alusel, kuid lõppkokkuvõttes ei tulnud sellest suurt midagi välja, sest vene traditsionalistidel on siiski ka suurvenelik mõttelaad.
Võib peaaegu kindlalt väita, et viimastel aastatel toimunud eestlaste ja venelaste suhete järsk halvenemine Eestis on paljude muude tegurite kõrval tingitud ka sellest, et slaavlaste ei meeldi “liberaalsed uusväärtused” ja nad põlgavad eestlasi nende heakskiitmise eest – meile on jäänud vähem ühist. Teiseks oluliseks teguriks on see, et neile pole eesti keelt enam vaja, Reformierakond on vene keele sisuliselt teiseks riigikeeleks kujundanud.
Ungari peaminister Viktor Orban on kirjutanud: “Need läänelikud väärtused, mida peeti universaalseteks, on demonstratiivselt vastuvõetamatud ja tõrjutud üha enamates riikides üle maailma. On selgunud, et modernsus ja kaasaegne areng ei ole läänelik või vähemalt mitte eranditult läänelik. /…/ Nüüd on läänelike väärtuste propageerimise võti LGBTQ. Kõik, kes sellega ei nõustu, kuuluvad nüüd läänemaailma jaoks “tagurlike” kategooriasse. /…/ Täna on Putini tugevaim taktikaline relv lääneriikide LGBTQ-le vastandumine. Sellest on saanud Venemaa tugevaim rahvusvaheline atraktsioon…”
Kas ei selgu siit see, miks ka Eestis on venelased integreerumise sisuliselt lõpetanud ning vastandunud “liberaalsetele väärtustele”, mida esindavad Reformierakond, sotsid ja Eesti 200, kuid heaks on kiitnud ka suurem osa eestlastest? Siinsete venelaste seas leviv suurvenelik mõttelaad on kahtlemata osaliselt tingitud lojaalsusest Venemaale kui ajaloolisele kodumaale, kuid ilmselt on suur roll ka venelaste vastumeelsusel “läänelike homoväärtuste” osas.
Ja kindlasti väheneb venelaste lojaalsus Eesti riigi vastu ka võimupoliitikute sõjakäigu tõttu Moskva patriarhaadile alluva õigeusu kiriku vastu – paljudele venelastele tähendab see rünnakut mitte sedavõrd Ukraina sõda toetava institutsiooni, kuivõrd just religiooni ja sealt lähtuvalt ka nende õigeuskliku identiteedi vastu. Siinsed venelased on kordades usklikumad kui eestlased.
EKRE hoiatas juba paljude aastate eest, et vasakliberaalide võimulepääs Eestis tähendaks siinse ühiskonna hävingut, ja seda on näha nii homoseaduse, abielu pilastamise, massimigratsiooni, venestamise ja veel paljude muude Reformierakonna algatatud revolutsiooniliste muudatuste kaudu. Ja kui rootslased, britid, sakslased ja paljud teised lääne-eurooplased juba ärkavad sellest painajalikust unest, siis eestlased alles suiguvad sellesse, kuulates unelauluna Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 hundiulgu. Nad ärkavad juba Venemaal.
Uued Uudised