Liberaalsed “uusväärtused” sobivad vaid Lääne manduvasse heaoluühiskonda

Need pseudoliberaalsed rumalused, mida serveeritakse “euroopalike” väärtuste sildi all, ei sobi kusagile peale vasakliberaalse Lääne, ja sealgi mõjuvad nad laostavalt.

Mõned ajaloolased on väitnud, et homoseksualismi õitseng Kreekas enne roomlaste saabumist tulenes sellest, et heteroerootiliselt küllastunud kreeklased proovisid “kõike kõigiga”, see aga viis moraalse mandumisele ja avas tee karskematele vallutajatele. Sama toimub ka tänases Lääne-Euroopas, kus “kõik kõigiga” sai alguse pärast 1960-70. aastate seksirevolutsiooni.

“Euroopalikud väärtused” pole elujõulised mujal kui tarbimisest ja piiramatutest vabadustest küllastunud Läänes. Taassündi vajavates ühiskondades pole nendega midagi peale hakata.

Võtkem aluseks näiteks kodusõjast laastatud Süüria. Kuigi kodusõda sai alguse ülestõusust diktaatori vastu, oli ka “Araabia kevad” liberaalsest Läänest eksporditud liikumine, mis andis kohe äraspidised tulemused – Taharrush gamea ehk naiste massikäperdamine sai massilise ulatuse just Egiptuse meeleavaldustel. Mitte üheski araabia riigis ei andnud see revolutsioon positiivset lõpptulemust, sest läänelikud revolutsioonid ei sobi islamimaailma.

Praegu on Süüria küll suuresti taas diktaator al-Assadi kontrolli all, aga oleks sõda lõppenud mistahes tulemusega, läänelike “väärtustega” ei lahendaks seal midagi.

Alustagem Eestiski tuntud “sallivuskultuuriga”, mis nõuab kõigi kohustuslikku aktsepteerimist ja armastamist, selle puudumisel aga mõistetakse inimesed vaenukõneseaduste alusel süüdi, sageli koguni vangi. Kui üritada süürlasi lepitada “keelan, käsen, poon ja lasen”-tüüpi sallivusega, siis seal enam vihakõnesid ei tulegi, jutt läheb taas üle relvade keelele.

Aastataguste andmete järgi on Süüria kodusõjas alates selle puhkemisest 2011. aastal hukkunud vähemalt 384 000 inimest, nende seas 116 000 tsiviilelanikku, kümme miljonit on riigist põgenenud, kellest paljud ilmselt enam koju tagasi ei pöördu.

Süüria kaotused on suured (näiteks ka Afganistani-NSV Liidu sõjas hukkus üks põlvkond praktiliselt täiesti) ja taastumiseks on vaja laste sünde (Afganistanis oli XXI sajandi esimesel kümnendil umbes 60% noored, sest rahvastikukadu taastati sündidega).

Kujutagem ette, et Süüriasse eksporditakse nii tugev radikaalfeminismi- ja LGBT-ideoloogia, kui see on lääneriikides – kes hakkab uusi lapsi sünnitama? Geid, transsoolised ja feministlikud lastetud naised, kelle arvates lapsed hukutavad Maa kliima? Usutavasti pole LGBT-l Süürias mingit lootust, sest see riik vajab eluandvaid suhteid, mitte kuivi oksi elupuul.

Süüria vajab ülesehitamist ja seda sõna otseses mõttes, kivi kivi haaval uusi maju ehitades. Kes neid maju ehitab? Ikka mehed, sest naiste jaoks on see töö füüsiliselt raske. Kas ülesehitustööd saaks teha ühiskond, kus mehed on radikaalfeministide poolt maadligi pekstud ja alandatud? Ei, ainult meeste ja naiste hea läbisaamise korral sujub normaalsesse ellu naasmine.

Kõik see jutt ei käi ainult sõjas, vaid ka orkaanides ja maavärinates, põuast ja näljast laastatud maade kohta. Homoagenda, radikaalfeminismi ja teiste neomarksistlike nähtuste poolt tülli keeratud ja lõhestatud ühiskonna, purustatud traditsioonidega ja kaotatud identiteediga inimeste puhul ei tule ka rahulikku ellu naasmine kõne alla, sest nad ei tea, milliste väärtuste baasil seda teha (tegelikult tekivad sõjad just neomarksistlikest ässitustest ja traditsioonilise ühiskonna lõhkumisest).

Sest kui ühiskonnas on naised meestega viimse pulgani võrdseks tehtud, siis kas päästetööde puhul ikka eelistada naisi, nagu näiteks Titanicu huku ajal – järsku on see kellegi diskrimineerimine või solvuvad feministid ise, et neid sooliselt eristatakse. Kas seksuaalsel vähemusel on õigus eelisjärjekorras päästetud saada?

Võiks ju eeldada, et meestel on naiste kui füüsiliselt nõrgema poole eelisabistamine veres, aga see pole enam nii – näiteks Rootsi ka Kanada nooremad põlvkonnad mehi ei aita naisi, sest neile on sisendatud, et need saavad ise hakkama. Äraspidise mõtlemise näide tuleb taas Rootsist, kus pagulaste vägistatud noored naised vabandasid rändekriisi alguses ise meeste ees – nemad polevat nende üleelamistest teadnud ega nendega arvestanud.

Läänelike “uusväärtustega” ei loo enam midagi, nendega saab ainult lammutada. Seda Lääne-Euroopas tehtigi ja tahetakse teha ka Ida-Euroopas. Luua saab siiski ainult Euroopa tõeliste väärtustega, mis on juba sajandeid ajaproovi läbinud.