Kõik inimesed ihkavad rahulikku ja turvalist elu, kuid kuna Lääne liberaalne ühiskond seda tagada enam ei suuda, siis harjutab ta inimesi tasapisi ja samas teadlikult sellega, et selline näebki välja “uus normaalsus.”
Väga heaks näiteks on massimigratsioon – terve maailm näeb, et koos rändlejatega saabuvad terroristid ja kurjategijad, kultuuride erinevus tekitab pingeid, sihtriikide ühiskond peab tohutud ressursid suunama migrantide vastuvõtule ja ülalpidamisele ning turvaline heaoluühiskond vajub kiiresti minevikku, kuid hukatuslikult teelt kõrvale ei pöörata.
Lääne-Euroopa teab ise väga hästi, et rahulikud Pariis, London, Berliin ja paljud teised suurlinnad, EL-i keskus Brüssel sealhulgas, kus veel 1960.-1970. aastatel sai midagi kartmata õhtustel tänavatel uidata, on turvalisussümbolitena igaveseks kadunud. Seda on vaja kuidagi ära seletada ja selleks kasutatakse ära inimlikkuse propageerimist.
Selleks väidetakse, et Euroopasse tulevad migrandid on õnnetud ja vajavad abi, ning selle nimel tuleb valmis olla ka ebaturvaliseks tulevikuks – peaasi, et abivajajaid aidata saaks. Tegelikult näeb kogu Euroopa, kuidas kontinent valgub täis parema elu otsijaid, kelle musternäidiseks on Vahemere migrandipaatides istuvad elujõus mehed ja kelle ülalpidamiseks lähevad kõik ühiskonna loodud väärtused, sest ise loovad nad vähe.
Seejuures üritatakse inimestele selgeks teha, et terrorism, kuritegevus ja muu negatiivne on vaid suure ja hea asjaga kaasas käiv väike halb kaasnähtus. Ja inimesed lähevad selle õnge – nad hakkavadki maailma vaatama kui kohta, kus pommiplahvatused ja tulistamised on normaalsus, mis tuleb üle elada, sest kogu maailm on selline.
Eestiski on seda juba näha – teatud jõud selgitavad inimestele, et kõik see halb on avatusega kaasnev kõrvalnähe, millega peab harjuma, sealhulgas kaubikusõidu vastaste tõketega Jõuluturu ees. Peaasi on see, et me oleks avatud ja tervitaks kõiki, kes tulevad, sest siis me oleme progressiivsed. Ja suur osa rahvast läheb sellega kaasa või vähemalt ei hakka vastu, mis ongi eurolojalistide eesmärgiks.
Muide, samasugust endaga äraharjutamist kasutab ära ka homoagenda – algul luuakse pilt geidest kui tagakiusatutest, sellega pannakse inimesed neile kaasa tundma ja neid toetama, edasi harjutatakse ühiskond sellega, et homoseksuaalsus ongi normaalne, ja siis on ühel vähemusel juba lihtne ennast ühiskonnas maksma panna.
Kui Eesti inimestele selgitatakse, et avatusega kaasnev negatiivne on normaalne, siis maksab ennast ärkvele raputada, sest see halb hakkabki seejärel igapäevaseks saama – nagu pussitamised, tulistamised ja peaderaiumised Lääne linnade tänavatel.
Lõpetuseks sobib üks arutelu sotsiaalmeediast: “Mis siis kui sinu riik ühel päeval pehme jõuga üle võetakse? Asendatakse riigijuhid teise riigi agentidega. Kust kohast sa seda teada saad? Massimeediast. Aga mis siis kui eelnevalt on ka need üle võetud ja mehitatud tegelastega, kes seda toimuvat sinu eest varjavad ja tsenseerivad kõike, mis selle võiks päevavalgele tuua? Nii nagu seda tehakse sotsiaalmeedias, YouTubes, Googles jne. Kust kohast sa saad teada siis selle, et sinu riiki juhivad juba võõrad?”
Võõrad ongi need, kes jutlustavad liberaalseid “uusnormaalsusi…”