“Liberaalses” ühiskonnas toimub võrdsuse tagamise sildi all suuremat sorti kättemaks 

Eestisse on juba ammu jõudnud “liberaalsed väärtused” oma “mitmekesisuse”, “võrdõiguslikkuse”, “kaasatuse” ja palju muuga, kuid ka neid saab vaadata teise külje alt ja siis on pilt sama “ahistav” ja “diskrimineeriv” kui uusmarksismist nakatunud pseudoliberaalide poolt vaadates.

Townhall kirjutab: “Florida ülikool plaanib koondada kõik mitmekesisuse, võrdõiguslikkuse ja kaasamise (DEI) programmiga seotud töötajad, kuna üha ilmsemaks on muutunud vajadus võtta inimesi tööle vastavalt nende kvalifikatsioonile, mitte nende rassile. Otsus tugineb Florida kuberneri Ron DeSantise allkirjastatud seadusele, mis keelab kaheteistkümnel Florida haridusameti haldusalas oleval ülikoolil kasutada maksumaksja raha mitmekesisusega seotud programmidele ja tegevustele.

Seadus näeb ette, et maksumaksja raha ei tohi kasutada mitte kellegi „erinevalt kohtlemiseks või eeliskohtlemiseks, ega liigitada isikuid rassi, nahavärvi, soo, rahvusliku päritolu, sooidentiteedi või seksuaalse sättumuse alusel”. Samuti ei ole seadusega lubatud ülikoolides õpetada, nagu oleks „Ameerika Ühendriikide institutsioonidele omane süsteemne rassism, seksism, rõhumine ja priviligeeritus, mis on loodud sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku ebavõrdsuse säilitamiseks”.”

Eesti algatatud liberaalseid ideoloogilisi protsesse tuleb vaadata samamoodi ja samadelt alustelt. Näiteks eelnimetatud lause: „ei tohi lubada erinevat kohtlemisest või eeliskohtlemisest ega liigitada isikuid rassi, nahavärvi, soo, rahvusliku päritolu, sooidentiteedi või seksuaalse sättumuse alusel”. Läänes aga “eeliskoheldakse” inimesi alustel, mida nad muuta ei saa ehk tegeliku identiteedi alusel – sama heidavad liberaalid ette oponentidele, kui räägivad vähemuste diskrimineerimisest ja ahistamisest.

Seda eeliskohtlemist Eesti liberaalid ja vasakpoolsed teevadki. Ühest küljest nad küll räägivad võrdsest kohtlemisest, kuid on viinud “kaitstavate” eeliskohtlemiseni. “Seksuaalne sättumus” – sellel alal on homo- ja transseksuaalid ilmselgelt eeliskoheldavad, nende heaks tehakse seadusi (nn homoseadus), nende sisukohti kajastatakse massiliselt meedias, nende üritused (geiparaadid) toimivad avalikus ruumis, ilma et keegi arvestaks näiteks kristlaste veendumustega, nad on lülitatud nn mitmekesisuse programmidesse, näiteks tööhõives, neid rahastatakse riiklikult, täielikult vaikitakse homosuhete negatiivsetest juhtumitest (hiljutine Austraalia teletähe Jesse Bairdi ja tema meeskaaslase tapmine kolmanda geikolmnurga osalise poolt) jne.

Samas on Eestis suuresti lõppenud riiklik mehest, naisest ja lastest koosneva peremudeli toetamine, selle headest külgedest enam ei räägita või siis räägitakse minimaalselt, arenguprogrammidest kaob tugevale traditsioonilisele perele suunatud tegevus – see-eest aga räägitakse sellisest perest kui perevägivalla allikast, suurperesid toetatakse riiklikult üha vähem, üha rohkem propageeritakse võimupoliitikute poolt lastetust või ühte-kahte last, karjääri, muid peremudeleid, sooneutraalsust ja -voolavust.

Täpsustatult – hetkel on kõik muud suhte- ja peremudelid eelistatumad traditsioonilise peremudeli ees, millel on ometigi ainulaadne eelis – mees ja naine annavad edasi elu.

Sama eelistatust võib märgata ka rassi ja nahavärvi osas – mujal Läänes on must nahavärv juba ammu eelis, seejuures justkui kättemaksuna valgetele kunagise orjakaubanduse eest, mille aktiivsed kaasosalised olid ka mustad Aafrika valitsejad. Rass ja nahavärv mängivad olulist rolli Lääne filmikunstis (kus mustad on juba ka ajaloolistes rollides, milles nad pole kunagi olnud), noored valged mehed loobuvad teenistusest USA armees, sest nad ei saa seal enam karjääri teha jne. Ka Eestis piisab mõnel mustal vaid algatada jutt rassismist, kui meedia selle kohe suureks paisutab. Rassi ja nahavärvi rõhutatakse teatud propagandas üha positiivsemalt, kuid ainult mitte valget – ometigi on rassism ka see, kui vihatakse valgeid, ja läänelikus ühiskonnas see aina tugevneb.

Rahvuslik päritolu loeb Eestis taas äraspidiselt – kui mõni ukrainlaste või “lõimujate” tugiprogramm vajab tuge, leitakse raha kohe, eesti suurperedelt aga võttis Kaja Kallase valitsus ära isegi erakondadeülese konsensuse alusel tagatud lisarahad. Nii Eestis kui mujal Läänes on juba tugevalt maksev reegel – põlisrahvas seatakse alati sisserändajatest allapoole. Eestis lubatakse venekeelsetel riigikeelt mitte õppida, kuid näiteks arstidelt nõutakse vene keele oskust. See on selge vahettegemine rahvuse alusel põlisrahva ja riigikeele kahjuks.

Soo ja sooidentiteediga on lood samad – üldine suunitlus on tugevalt meeste vastu, keda peetakse süüdlasteks palgalõhes, perevägivallas, “toksilises maskuliinsuses”, juhtivkohtade hõlvamises jne. Kogu propagandamaastik on suunatud “naiste kaitsele”, kuigi näiteks soolise palgalõhe tegelikku olemust ei suuda keegi selgitada. “Triibulised nimekirjad” ehk võrdsus juhtivpositsioonidel on selgelt meestevastase suunitlusega üritus, feministlikud organisatsioonid aga saavad riiklikku rahastust, riiklikult ergutatakse naiste karjäärimudelit, samas kui mehi “pehmostatakse” ja nende probleeme, sealhulgas tervist, ei peeta oluliseks – kogu süsteem töötab naiste heaks ja meeste vastu. Seejuures ei toetata mingil moel tegevusi, mis soodustaks meeste ja naiste paremat läbisaamist. Sooidentiteedi osas on taas antud õigus sellele, kes tunneb ennast kellegi teisena, kuigi nii tema välimus kui ametlikud dokumendid ei pruugi “uusidentiteeti” toetada.

Võib öelda, et Eestis õhutatakse riikliku ideoloogia järgi viha teatud ühiskonnagruppide vastu ja vastandatakse neid omavahel, pidevalt otsitakse vaenlase kuju ja kui seda ei leita, siis see luuakse, inimesi üritatakse iga hinna eest barrikaadidele tõsta – kõik see lausa haiseb marksismi järele. Meilgi luuakse võrdsuse sildi all “loomade farmi”, kus keegi tõuseb teistest võrdsemaks.

Üks moment Florida seadusest: “Samuti ei ole seadusega lubatud ülikoolides õpetada, nagu oleks „Ameerika Ühendriikide institutsioonidele omane süsteemne rassism, seksism, rõhumine ja priviligeeritus, mis on loodud sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku ebavõrdsuse säilitamiseks.”” Ka Eestis on loodud ulatuslik süsteem selleks, et luua mulje, nagu oleks meie ühiskond just selline, teadlikult ebavõrdseks loodud.

Teine moment Florida seadusest: “…üha ilmsemaks on muutunud vajadus võtta inimesi tööle vastavalt nende kvalifikatsioonile, mitte nende rassile.” “Mitmekesisust” ei saa ega tohi muuta kohustuslikuks ning “kaasatus” ei tohi üle olla kompetentsusest. Eestis juurutatakse samas süsteemi, kus ei loe mitte kompetents, vaid loeb näiteks sugu (nn triibulised nimekirjad).

Läänes toimub praegu revolutsioon, milles hävitatakse traditsioonilisi väärtusi. Tegu on taas katsega tõsta keegi “uus” võrdsematest võrdsemaks, seekord mõni vähemus ja enamasti on tegu kättemaksu, mitte võrdsuse loomisega (mida inimkonnas ei saagi luua, sest me kõik oleme väga erinevad).

Uued Uudised

Pildil: kui see pole vihaõhutus, siis mis see on?